Palusime Müürsepal välja tuua Eesti koondise kolm plussi ja kolm miinust. Üldises plaanis ütles ta nii: "Ega seda mängu kerge vaadata polnud. Midagi eriliselt rõõmustavat silma ei jäänud."

Plusspoole asjad:

1) Võitluslik ja meeskondlik mäng koduseinte toel. Meie võimalus on meeskondlik tegutsemine ja selles elemendis oli koondis piisavalt heal tasemel.

2) Taktikaliselt õnnestusime. Eesti ei lubanud brittidel oma mängu mängida. Vastaste mäng kukkus välja üsna ebaloogiline. Ka vastaste halva viskeprotsendi saab panna meie kaitsetöö arvele. Päris vabalt positsioonilt viskeid ülemäära palju polnud.

3) Eesti koondislastest õnnestusid kõige enam Talts ja Sokk. Talts on tark mängumees, töötles vastaste liidrit Clarki edukalt nii kaitses kui rünnakul. Sokk hoidis enamuse ajast mängupilti kontrolli all. Tõsi, kirss jäi tema esituses tordile panemata. Ka Kurbase ja Paasoja läbiminekud ja teravuse tekitamine olid ülimalt vajalikud.

Miinuspoole asjad:

1) Liidritest on puudus. Võib-olla ei peagi olema kindlaid liidreid, need kujunevad igas konkreetses mängus jooksvalt välja. Vähemalt praegu meil nii on. Aga mõne liidri olemasolu muidugi paha ei teeks.

2) Mängu viimased minutid. Nendel hetkedel peab mängijatel olema eriliselt kõrge kontsentratsioon, valmisolek. Sa ei pane end halba olukorda, teed need kaks kiiremat sammu, kas või läbi valu. Nui neljaks. See peab olema endale pähe tambitud. Me andsime kindlast eduseisust lõpus brittidele ikkagi viigistamise võimaluse.

3) Mängu üldine tase võiks olla kõrgem. Kui tahame jõuda finaalturniiridele, siis praegusest tasemest ei piisa. Töö, töö ja veelkord töö. Eriti individuaalne töö.