TLÜ/Kalevi treener: Eesti liigas võib tänavu igasugu asju juhtuda
TLÜ/Kalev, nagu öeldud, on tabeli kolmas saldoga 16 võitu, 10 kaotust. Võidetud on viimased kuus kohtumist, sealhulgas AVIS Raplat ja Rakvere Tarvast. Korra tuleb järelejäänud mängudes liidritest vastamisi minna vaid BC Kalev/Cramoga.
Teil seisab homme ees kohtumine vigastustest räsitud, ent südi Pärnu Sadamaga ja seda võõrsil. Olete nende vastu tänavu küll kõik viis kohtumist võitnud (3 KML+2 BBL), kuid Pärnu on leidnud uue hingamise ning mütsiga lööma ilmselt minna ei saa?
Tänavune 5-0 paremus homme ei maksa. Pärnu on nii huvitav meeskond, et valmistuda tuleb täiel määral. Kui minna niisama vaatama, kuidas läheb, siis läheb nii, et tuleme müts silmil tagasi ja tabelis on üks kaotus juures.
Pärnu suudab hästi „mängida“ mängutempoga – kiiremaks-aeglasemaks jne. Selline solgutamine on ebamugav igale vastasele. Ka kõige tugevamad liigas on nendega seetõttu hädas olnud.
Olete saanud nüüd kuus võitu järjest. Kogu hooaja positiivsel foonil küsin, mis on praeguse edu valem, mis on nende kuue võidu taga?
Kui rääkida sellest viimasest etapist, siis julgen öelda, tahtmata ära sõnuda, et oleme leidnud (siiani) töötava üldkehalise ettevalmistuse tsükli mudeli. See ÜK-mudel loob sellise põhja, mis lubab meil ka rasketel hetkedel mängu tagasi tulla, mängu lõppe võita jms.
Loomulikult avaldab mõu ka järjepidev töö, mida teeme. Samas näen, et playoff’ile vaadates on sellest hetkel vähe, see on ebapiisav. Ka need just mainitud võidud pole tulnud lihtsalt, vaid märksa raskemalt kui numbrid näitavad. Mängupilt teeb treeneri sageli nukraks.
Janis Vahter mainis intervjuus Meie Maale detsembris, et treeningutel käib päris kõva andmine, armutu konkurents. Kas mängus suudate siiski ühte hingata ja meeskonnavaim on tugev nii väljakul kui riietusruumis?
Tõsi. Ühel hetkel hilissügisel hakkasid põhikoormust kandvad mängijad end ehk liigagi mugavalt tundma. Meie kui treenerite eesmärk oli see mugavus ära kaotada. Läks hästi, meil õnnestus rotatsiooni paar mängijat juurde saada ning seeläbi tekitada meeskonnasisene eluterve konkurents.
Täna on näha ka seda, et riietusruumi on tekkimas selline positiivne võitlusvaim, ühtekuuluvustunne. Playoff’i on õhus!
Kui jätta kaks meie tippklubi kõrvale, siis teil ongi teistega võrreldes liiga pikim pink. Lindmets on tagasi, Reimo Tamm samuti, Ivo Van Tamm (7 mängu, 6,4p+3,3lp) tuli ka juurde. Vaid Martin Jurtom on laatsareti poolel?
Kolm meest on juures, see on muidugi hea märk. Jurtomi naasmine väljakule sõltub selest, kui hästi täidab ta arstide ettekirjutusi ja ka sellest, kas ta paraneb ootuspäraselt. Kas ta playoff’is osaleb, selgub jooksvalt. Praegu teeb ta kaasa treeningute esimese osa. Lolli surumist me tegema ei hakka, mis mängijale võiks valusalt kätte maksta. Noor mees, karjäär veel ees.
Meeste juurdetulek on tore küll, aga... Tekib aspekt, et tagasitulek ei tähenda automaatselt enam kohta põhiviisikus, automaatselt kindlaid minuteid. Võin kinnitada, et kõigil ei ole lihtne tagasi tulla, Reimo Tammel ilmselt lihtsam kui Renato Lindmetsal. Samas, Renato kiituseks tahan öelda, et üldiselt on ta töömees ning ta saab endaga hakkama. Kui ta vormi jõuab, omab ta tänu oma kiirusele ja kohavalikule paljude meistriliiga pikkade ees selget eelist.
Mõrudamat pilli ka korraks. Triobet BBLis jäite 1/8-finaali alla küll tugevale vastasele – Valmiera/ORDO-le, mille tõestuseks on ka nende käsilolev poolfinaalseeria TÜ/Rockiga. Aga ikkagi – kodus kaotada 18-ga, see oli kehvem kõigist eeldustest...?
Kaotasime selle koduse ja paraku ka seeria avamängu üsna alguse faasis. Sellest võiks pikalt rääkida, aga see on läinud. Valmistusime selleks mänguks rohkem kui üks päev, aga me ikkagi polnud selleks valmis. On siiski suur vahe, kas mängida Läti teise-kolmanda või Eesti liiga teise-kolmandaga.
Valmieral vahetus peatreener. Ennem oli nii, et kui neil olid pikad sees, oli meil pidupäev. Tuli uus treener ja sellega ka mänguline muutus. Me kõik teadsime seda, aga ikka ei suutnud seda piisavalt arvesse võtta. Roberts Stelmachersi tulekuga muutus Valmiera mäng totaalselt. Meie jäime nende õnge.
Olete visanud keskmiselt üle 88 punkti mängus. Kuid lasknud ka endale visata keskmiselt 84-85 punkti. Kas selline jalgpalli mõistes „Brasiilia“ tegemine ei pane treenerit mõtlema, eriti enne playoff’i, et kaitse nõrkus võib otsustavas faasis karuteene teha meeskonnale?
See on paraku tõepoolest meie jaoks suur murekoht. Ei tahaks meeskonna moraali alla viia, aga probleem on ja me töötame selle kallal. Playoff’is peame suutma kaitses oluliselt paremini tegutseda. Praegu ongi nii, et trennis on rünnakuosa vähem, kaitset rohkem. Kas see ka vilja kannab, eks saame näha. Oluline on seegi, et rünnak krampi ei läheks.
Sel hooajal on eeskätt vanade olijate jaoks palju uusi asju. Varem nad ei saanud nö „pisikeste“ eksimuste eest niipalju pahandada. Nüüd vaatame kõik üle. Ütleme nii: korduste arv, mis nõuab ideaalset sooritust, on meil veel madal, jätab soovida. 10 000-11 000-st oleme veel kaugel. Mängijad on paljuski oma harjumuste ohvrid.
Kui täna algaks playoff, läheksite vastamisi Rakvere Tarvaga. Keda ise eelistaksite enda vastas näha? Loodate, et nii jääbki, tabeliseis?
Minu seisukoht ei ole ses osas kuigi originaalne. Ei tohiks meie jaoks vahet olla, kellega kohtume, kui tahame kõrget mängu mängida. Tuleb see, kes tuleb. Skeemitama ja vastast valima meie kindlasti ei hakka.
Lisan veel, et Eesti liigas võib ka tänavu igasugu asju juhtuda. Kui kaheksandal kohal olev TTÜ KK pani ära meiega kolmandat jaganud AVIS Raplale ja paar päeva enne seda pani Rapla ära TÜ/Rockile, siis eemalt vaataja ei pruugi enam millestki aru saada...
Pean küsima ka valusavõitu küsimuse; kas on raske olla klubi treener, millel pole väljakujunenud fännkonda?
Ega meil hõisata ei ole ses osas. Mõnevõrra on vaatajaid tulnud juurde, kuid tundub, et seda lihtsalt tõsiste korvpallihuviliste arvelt.
Esiteks peame suutma edukalt jätkata ning seeläbi oma stabiilsete esitustega looma eeldused selleks, et meie identiteet kasvaks, see teadvustuks eeskätt läbi Tallinna Ülikooli ja uueks hooajaks ka võibolla muul moel. Seega – positiivne foon on publikuhuvi tõusu eelduseks.
