Kui Andres Liinat aastaid tagasi Tartu Ülikooli kantseriks sai ja spordivaldkonda kureerima hakkas, siis mindi ühel hetkel meeskonna noorendamise teed. Mõttekäik, mida esitleti, oli midagi sellist - et pikas plaanis kolm sammu edasi astuda, tuleb praegu kaks sammu tagasi minna.

Me teame, mis sellest välja tuli. Allakäik tulemustes ajas fännid marru ja viisid protestiaktsioonideni. Peatreener Indrek Visnapuu oli sunnitud lahkuma. Tõeline segadus. Tartu on pärast seda võitnud vaid ühe meistritiitli 2015. aastal. Kus on need kolm sammu edasi?

Täna on Tartu seisus, et tiitlite poole püüdlemisest loobutakse sootuks. Järelkasv saab küll väljundi meistriliigas, kuid profispordi viljelemisest me enam rääkida ei saa. Kunagi käisid jutud võimalikust liitumisest VTB Ühisliigaga, nüüd saab tasemeks kunagine ISBL üliõpilasliiga, kus osalenud TTÜ. Kui keegi arvab, et tänane ülikooli ja spordiklubi ühine otsus tähendab korvpalli vaatevinklist helgemat tulevikku, siis see on pelgalt tühipaljas illusioon.

Veelgi kurvem on asjaolu, et Tartu otsus võib tähendada surmavat hoopi Eesti-Läti korvpalliliigade ühinemisplaanile. Kas lätlastel on huvi hakata mängima üliõpilasmeeskondade vastu? Vaevalt. Kui me niigi oleme Balti liigas olnud allapoole keskmist, siis Tartu "kadumine" varjutab meid veelgi. Oleme jõudnud seisu, kus me peame hakkama naabritelt koostööd lunima.

Kas tõesti on Tartust raha ja toimekad inimesed otsa saanud? Ei taha uskuda. Pigem tähendab Tartu Ülikooli kapituleerumine suurt võimalust uue klubi tõusuks. Kindlasti leidub ärimehi, kes korvpalli toetaks, aga nad tahavad näha ambitsioonikaid ja selge vaatega partnereid. Paigal tiksumine, nagu on toimunud ülikooli meeskonnas, neid ei rahulda(nud).