Korvpallihooaja lõpupäevik: Kalevi ja Rocki suviste valikute kunst

 (29)
TÜ Rock vs Kalev Cramo
TÜ Rock vs Kalev CramoFoto: Hendrik Osula

"Värbamine on tänapäeval olulisem kui juhendamine," kirjutas legendaarne korvpallitreener Ettore Messina sel hooajal oma blogis. Sellest sai lause, mida lõpuks tema enda vastu kasutati – kirjeldades tema juhitud Moskva CSKA põrumist Euroliiga poolfinaalis ja tuues välja, kuidas Messina tehtud erinevad mängijatevalikud hooaja jooksul lootusi ei õigustanud.

Nii Eesti värske korvpallimeistri BC Kalev/Cramo tänavuse edu (Eesti meistritiitel, seni parim hooaeg VTB-liigas) ja ebaedu (Balti liiga esinelikust väljajäämine, VTB-liiga alagrupi viimane koht) kui ka Tartu Ülikool Rocki põrumistejada selgitamisel tasub Messina lause eeskujul suvesse tagasi minna.

Päris paljude koondislaste välismaal mängides ja koduse mängijatevaliku ahtamaks kujunedes muutub Eesti tippklubide edulootus aina sõltuvamaks sellest, milliste võimalustega saadakse arvestada ja milliseid valikuid ja millal tehakse leegionäre palgates. Kas otsitakse õigeid tüüpe? Kas leitakse mehed, kes vastavad täpselt peatreeneri ootustele? Alles kahele esimesele küsimusele jaatava vastuse saamise järel tuleb mängu treeneritöö, "coaching". Viimasega olid Kalevil tänavu omad mured treenerivahetuseni välja. Kuid paremad personalivalikud aidanuks ehk neidki leevendada.

Seotud lood:

Ilmselt üks võimsamaid Eesti klubimeeskondi üldse oli 2008-09 hooaja Kalev, kui sinivalget särki kandsid hiljem Euroliigaski rekordeid purustanud John Linehan, korvi all Kevin Lyde ja Nate Fox, lisaks Kristjan Kangur, Gregor Arbet, Tanel Sokk. Balti liiga esinelikust jäi see meeskond küll Tanoka Beardi imeviske tõttu välja, ent tasub meenutada, et Balti liiga põhiturniiril saadi toona kolmas koht ja seda Kaunase Žalgirise ja Vilniuse Lietuvos rytase järel ehk oldi tänases mõistes turniiri parim. Jah, suurest eelarvest tekkisid raskused veel mitmeks hooajaks, aga eeskujuks jääb, et tegu oli hooajaga, kus sai varakult head värbamisotsused tehtud ega tulnud hooaja jooksul mõtiskleda, kuidas vabaneda Robert Krabbendamist või Nikola Vrbanovist või Derek Glasserist. Toonane on nii rahaliselt kui ka organisatsiooniliselt tase, milleni Eesti esiklubi peab suutma püsivalt ja jätkusuutlikult tagasi jõuda (lihtne öelda, ülimalt keeruline teostada), kui tahta EuroCupil ja VTB-liigas "mängus" olla, mitte lihtsalt osaleda.

Kalevi viimased aastad ja Linehani-hooaja edu on tõestanud sedagi, et meeskond vajab välismaalt juurde tippklassi mängujuhti, kui tahab "suurte poiste liigas" hakkama saada. Kas või seepärast, et Tanel Sokk on keskmisest vigastustealtim mängija.

Paaril hooajal loobuti rahalises kitsikuses sellele positsioonile välismaalase värbamisest üldse. Need ei olnud rahvusvahelisel tasemel head hooajad. Tänavu tehti samm Linehani-aasta poole tagasi, aga esialgne valik kätkes endas tohutut riski. Derek Glasseri puhul peitus risk mitte ainult selles, et üliõpilaskorvpalli täht oli kaks aastat tippmängust eemal olnud ning tema tervis küsimärk, aga ta ei vastanud pealtnäha ka kirjeldusele, mida Kalevi toonane peatreener Aivar Kuusmaa oma ootustena kirjeldas. Kalev lootis temast "skoorivat mängujuhti", kuid tema senine karjäär ja statistika viitasid pigem puhtale "sööt-enne" tüüpi mängujuhile. Seda tõestas ka praktika. Nagu realiseerusid ka riskid seoses tema tervisega.

Kui see selgeks sai, oli september lõppemas, hooaeg ukse ees. NBA kogemustega Keith McLeod, kes tuli, nägi, võitis ja võlus kohe esimese mänguga, ei täitnud hiljem neid ootusi, mida talle pandi. Aga tagantjärele oleks tema meeskonda jätmise otsust raske kritiseerida. See oli paljuski "sundvise", mis tulenes eelnevatest otsustest.

Samal ajal, kui kahe aasta tagune Bamba Falli värbamise otsus või Frank Elegari palkamine (kuigi nende kokkusobitamine võttis kaua aega) ja Ty Abbotti või Armands Škele järele ootamine teenis hooaja lõpus dividende, ei saa Kalev ilmselt ka "number nelja" komplekteerimise üle tagantjärele õnnelik olla. Hooaja eel "väga kindla valikuna" iseloomustatud Mike Wilkinson oli küll kindel punktitooja läbi aasta, aga kaitsepool piiras tema kasutamisvõimalusi, eriti kõrgemal tasemel. Rait Keerles ei suutnud end hooaja lõpuks Wilkinsoni selja tagant üldse välja mängida.

Rockil olid oma valikutega veelgi suuremad mured.

Justin Ingram – korralik täiendus, aga päris mängude otsustajat jäi temas vist siiski väheks.

Ivan Neljubov oli risk – kas pikki aastaid meie enda naaberriikides rollimängijana tegutsenud venelases on potentsiaali juhtmängijaks? Gert Kullamäe seda nägi ja kohati Neljubov seda ka näitas, aga püsivalt mitte.

Egidijus Dimša - kindla peale minek. Mees, keda varemgi oli üritatud värvata. Oma võitluse ja oskustega ta meeskonda kindlust andis, kuni karm tõde oli hoopis see, et hooaja otsustavates mängudes kippus ta panus alati ootamatult kasinaks jääma. Arvestades, et ta varem peamiselt mänginud Leedu keskmike ridades ehk kulla peale madistamise kogemused napid, olnuks seda raske ette näha.

Kuna eelarve ja võimalused väiksemad, on Rocki jaoks iga säärane pettumus Kaleviga võrreldes topeltvalus. Kui Dimša alt veab, pole Rockil võtta Elegari, kes olukorra "paikaks".

TSITAAT

"Raha makstakse selle eest, kui palju punkte viskad, aga mänguaega antakse selle järgi, kuidas kaitses mängid."
Kreedo, millele Alar Varrak peatreeneri kohta üle võttes uskus.

FINAALSEERIA NUMBRITES

- Viimase 13 aasta rekord. Kalevlaste kaugvisketabavus viimases finaalmängus oli 61,5%. Üle poole kaugvisetest tabasid kalevlased ka mullu (ja enne seda - 2002. aastal) viimases finaalmängus. Aga üle 60 % kaugvisetest tabati finaalmängus viimati 13 aastat tagasi, kui TÜ/Delta loopis Kalevi hallis sisse 20 kaugviskest 13 ehk 65%.

- Rocki korvialustel jõududel oli viimaseks mänguks toss väljas. Allingu tabas kolmes esimeses mängus 61%-liselt ja kogus keskmiselt 12 punkti. Viimases mängus 17%-lise tabavusega 3 punkti. Toome tabas 8st 2 ja noppis 4 lauapalli, samas kolme esimese mängu keskmine oli 9 lauapalli. Tema visketabavus finaalseerias oli 26,9%, kogu hooajal (Eesti ja Balti liigas kokku) 54,4%. Egidijus Dimsa esitus langes kogu finaalseerias alla igasugust arvestust. Kui poolfinaalis olid tema keskmised 11 punkti ja 5 lauda ning Balti liigas 9,2 punkti ja 5,6 lauda, siis finaalseerias 2,5 punkti ja 1,8 lauda. Visketabavus finaalseerias 16st 3 ehk 19% (Balti liigas 45,9%).

- Tartlaste loodetud liider Justin Ingram viskas kahes esimeses finaalmängus 43 (visked 18/34 ehk 53%), kahes viimases 21 punkti (visked 7/23 ehk 30%). Kristo Saage visketabavus kogu finaalseerias oli 22,2%, mis jääb kõvasti alla tema niigi viletsale näitajale kogu hooaja lõikes - nii Eesti kui Balti liigas 33%. Balti liigas keskmiselt 8,6 punkti visanud Tanel Kurbas oli finaali suurim pettumus. Keskmiseks punktisaagiks jäi 3, visketabavus 31% (Balti liigas 53,8%), rääkimata sellest, et kaitses kärises tema pealt pidevalt.

- Ainus Rocki mängija, kes finaalis ennast või ootusi ületas, oli vanameister Allingu (ja teatud reservatsioonidega - ehk esimest mängu ära unustades - ka Rain Veideman). Finaalis kogus Allingu keskmiselt 9,8 punkti. Balti liigas jäi hooaja keskmiseks 5,6 ja Eesti liigas 5,2 punkti.

- Seevastu Kalevil ei jäänud ükski mängija finaalis oma hooaja keskmistele alla, kui välja arvata Rait Keerles, kes finaalis Varraku mängujoonisesse ei mahtunudki. Kõige rohkem pani finaalis hooaja keskmistele otsa Armands Škele (finaalis: 12,5 punkti ja 5,5 lauda, Eesti liigas 9,1p ja 4,5lp, Balti liigas 7,7 ja 4,3).

- Otsustav faktor: Kalev/Cramole tõid välismängijad viimases mängus 69 punkti ehk 85,2% meeskonna punktidest. See on finaalmängude ülekaalukas rekord. Kogu seerias oli Kalev/Cramo võõrleegionäride panuseks 77,6% meeskonna punktidest, Tartul vastavalt 37,4%.

- Võõrleegionäride nii kolossaalne domineerimine ongi kõige silmatorkavam areng võrreldes aastataguse finaaliga või üldse viimaste aastatega.
Aastal 2012 viskasid välismaalased Kalevi punktidest 39,9%, tunamullu 36%.

- Aastal 2009, kui Kalevis oli taaskord silmapaistev leegionäride seltskond (Fox, Linehan jt), kogusid välismaalased seni viimast korda üle 50% ehk 50,1. Aastal 2008, kui tartlased viimati finaalis Kalevist jagu said, moodustas võõrjõudude (Cusworth, Tsintsadze, Sestokas) panus Rocki punktidest 47,8%. 2007.aastal oli Kalev/Cramos (Reed, Burlacu, Johnson) välismängijate panus finaalis esmakordselt üle poole punktidest - 50,1%, kuid sellest piisas tookord vaid hõbeda võitmiseks. 2005.aastal viskasid välismängijad Kalevi punktidest 46,7%, 2002. aastal (Shanks, Sundberg, Laletin) - 47,8%.

- Viimane kord, kui Eesti meistriks ei tulnud ühtki välismaalast, oli aastal 2000. Viimane kord, kui mõlemad finalistid ajasid läbi ilma võõrleegionäride abita, oli aastal 1997.

ALAR VARRAKU SAAVUTUS NUMBRITES

Alar Varraku paljuräägitud saavutus - alles 31 ja juba Eesti meister - on ajaloolises plaanis mitte midagi erilist.

Erich Altosaar, Tallinna Kalev 1931, oli meistriks tulles vaid 22.
Aleksei Selenoi, Vitjaz 1928, samuti 22.
Joann Lõssov, Kalev 1946, oli 24.
Aleksander Illi, Tartu EASK 1938, oli 25.
Jaroslav Dudkin, Kalev 1944, oli 26.
Edgar Naarits, Tartu 1948, 27.
Heino Kruus, Kalev 1954, 27.
Herbert Niiler, Tartu NMKÜ 1934, oli 29.
Oskar Erikson, Tartu 1939, samuti 29.

Siiski, kui võtta viimased pool sajandit, siis on noorimad 2010. aastal 34-selt meistriks tulnud Indrek Visnapuu ja 2006. aastal 38-selt kulla võitnud Aivar Kuusmaa. Riho Soonik (1993) ja Gunnar Dudkin (1998) on meeskonna meistriks juhendanud 35-aastaselt, Hannes Koik (1986) 31-aastaselt.

TOP 10

Korvpallifinaali nelja kohtumise 10 tipphetke - ei saa me mööda Tanel Soku imeviskest!