Kohtumise eel hõljus Ülikooli Spordihoones taas suurte mängude hõng, see paljuräägitud TABAMATU MISKI - kui õhk on ootustest laetud ja kollektiivne alateadvus aimab midagi erilist.

Kalev alustas viimast mängu nii kuis suutis, kuid meeskonnaks kokku ei saanud. Varrak usaldas lõpuni hooaja senist vedurit Machadot ning tõenäoliselt maksis see talle tiitli. Machado heroball lõppes pahade möödavisete, koppade, valesöötude, ässade, pallikaotuste ja frustratsiooniga - Kalevi mängujuhi visked väljakult 20st 3. Araabia korvpalliliigades pidada sellise viskeprotsendi puhul käsi maha raiutama...

Samal ajal mängis Rock nii: 

Selles videos nähtud momendid ei ole "hea viskepäev" või "meil oli õnne". Need näitavad, et mängijad usaldavad üksteist ja pall liigub sellele, kes on kõige paremal positsioonil. Selline ongi ilus korvpall, sellisega võidetaksegi tiitleid.

Kui Kalev suutis viimasel veerandil silmamunadel rippudes veel mõned korrad vahe 10-punktiseks imeda, ilmus suurde plaani Tanel Sokk, kes külmavereliste tabamustega murdehetkedel lõi naelad Kalevi kirstukaande. BANG. BANG. BANG. BANG. 1.34 lõpuni, kõik on otsustatud, rahvas möirgab, Kullamäe saadab platsile Vene, lahku saalist, #absurd, Kriisa balansseerib jalgupidi reklaamtahvlil ja juubeldab. Niipalju on seda kirge, et jaguks poolele meeskonnale. Selliste meeste koht on mänguväljakul, mitte kitsas ülikonnas.

Varraku ja Kullamäe esimesed mängujärgsed reaktsioonid on nagu kaksikud.

Varrak: "Rock oli parem MEES-KOND. Rõhutan: MEESKOND."

Kullamäe: "Me olime meeskond. Tahtmine tõestada oli suurem kui vastasel."

Meenutame kiirelt vana asja: nelja peatreeneri playoffi-eelne pressikas. Kullamäe: "Kalev on teinud siin läbi aastate neid imelaagreid Lõuna-Eestis. Ja ma ei ole kunagi treenerina läbi NÄRINUD, mida nad seal erilist teevad, et nad finaalis meist nagu vähe paremad on. Ja ma tean, et Aivar (Kuusmaa, mitte Pohlak) on ka sellest pundist kuskilt nagu pärit sealt. Ta teab küll. mis nad teevad seal Lõuna-Eestis."

Kullamäe pakkus selle jutu saatel Raplale 3 : 1 poolfinaalivõitu Kalevi üle. Mis oli muidugi nali. Kalevi imelaagritesse puutuv aga – tõenäoliselt tõsi. Rahulolu Kullamäe otsustava mängu järgses intervjuus oli kuuldav: "Lõpuks ometi sai ka selle füüsisega täppi pandud. Läksime mäng-mängult paremaks, nagu sa tähele panid. Jorril muidugi vedas, et me poolfinaalis kehvad olime, saab Elvist mängida, eraldi tervitused veel talle. Need riskid mis me enne poolfinaali võtsime - õnnestusid, võib nüüd tagantjärgi öelda."

Kullamäe sõnadest koorub välja tõsiasi, et Rock tegi vahetult poolfinaali eel raskema füüsilise tsükli, et proovida vormitõus ajastada just finaalseeria teiseks pooleks. Finaalseeria ajal lasti koormused alla ja hakati teravust ootama. Selle taktika esimesed tagajärjed andsid end poolfinaalis kõvasti tunda ja oleks Tartule äärepealt saatuslikuks saanud. Šampus aga pole jäneste jook ja kes ei tööta, see ei söö vms. Rock jõudis teravuse ära oodata.

Meenutame veel teist vana asja: finaalseeria teine mäng. Mõne lühikese hetke jooksul toimub kaks vaevumärgatavat, ent tähtsat sündmust, mis muudavad finaalseeria saatust. Kurbas paneb ühe oma esimestest visetest ära ja Kullamäe saadab platsile noore näljase Kristen Meisteri. See, mille need kaks väikest sündmust käima lükkavad, veereb Cramost üle nagu laviin.

Rocki tagasihoidlik kangelane Kurbas tiitlijärgses intervjuus: "Esimene mäng veel ei olnud sellist kindlust, aga teises mängus kuidagi ühe viskega selle kindluse sain ja siis oli juba selline tunne et mind ei peata mitte keegi siin enam."

Nii oligi. Punn eest ära, Kurbas ründas kogu järelejäänud seeria pidurdamatult korvi, võttis skooriliidri vastutuse ning võis võidujärgses möllus MVP-auhinda pea kohale tõstes lõpuks looma välja lasta. Auh. Nali.

Meisteri roll jääb veelgi raskemini märgatavaks, statistikas kajastub see vaid teise mängu 10 punkti ja 5 lauapallina. Oma õnnestunud minutitega näitas noormees kogenud kolleegidele, et näljaselt mängides hakkavad asjad sujuma. Vanameistrid tegid vajalikud järeldused käigult.

Tartus toimus võidupidu. Kaarsild oli lukku pandud, lukuvõti katki murtud, tükid linnapea Urmas Klaasi taskus. Tasku toolikorjul magamistoas käe ulatuses.

Kui saaks, pistaks sellesse taskusse väikese paberilehe, millele on kirjutatud: Tartu linn vajab suuremat ja kaasaegset pallimängude halli. Tervituste ja õnnesoovidega Eesti meistritele, Tartu meeskonna poolehoidjad ja korvpallisõbrad.

Ja veel. Tartu finaalivõit Kalev/Cramo üle tegi Eesti korvpallile suure teene. Jälle on õhus korvpalli-intriig ning kodusel korvpallimaastikul kaks võrdset poolust, kes on "kohe näha et "vanad sõbrad"". Kalevipoeg ja Tartu Tuuslar.

Konkurents ja vastasseis viivad edasi, toovad majad täis. See, mis vendade Liivakute ajal püsti pandi ja Teini epohhiga jätkus, on saanud nüüd Kullamäe ning Taltsi ajastuks. Ja kui Rocki noortesüsteem veel korralikult peale hakkab andma, siis ma küll ei tea, mis saab.

SEERIA MVP:
Tanel Kurbas

SEERIA JOKKER:
Sellegi tiitli on tegelikult kuhjaga välja teeninud Tanel Kurbas. Kuna tal aga üks auhind juba on, läheb see tiitel hoopis Gert Dorbekule. Jah, Kristen Meisteri minutid muutsid seeria käiku. Jah, Tanel Sokk näitas end Euroopa tasemel mängujuhina. Gert Dorbek aga võttis kahes eelviimases mängus vastutuse just suures eduseisus – mis on olnud tihti Rocki probleemiks.

Rasketel hetkedel, mil rünnak muutus ümmarguseks ja valgus kolmesejoone taha laiali, näitas Dorbek end kogenud liidrina ja lõi teravusi, vajadusel juhtis mängu, tõi palli üle, rügas kaitses ja lauas – ja pani kotti.

KAOTAJATE PARIM:
Keith Benson. Ainus Kalevi mängija, kes stabiilselt mängis oma taseme välja. Palk auga teenitud.

SEERIA TSITAAT:
Gert Kullamäe: "Ma olen selle tiimiga 9 järjestikuse aasta jooksul tulnud meistriks mängijana, siis abitreenerina ja lõpuks peatreenerina - tehke järgi!"

KÜSIMÄRK:
Selle-aastane finaalseeria ei jätnud õhku ühtegi küsimärki: kauneim linn on Eestis Tartu

KODAK-MOMENT:
Ega siin polegi... muud kui vaadata veelkord mängu viimast minutit ja sellele järgnevat.