Visnapuu universiaadikoondise nõrkadest esitustest: jääme maha agressiivsuses
Eesti kaotas eile ametliku mängu Soome universiaadikoondisele 69:97, täna aga mitteametliku kohtumise põhjanaabrite U20 koondisele 61:68. Lauas jäädi alla mõlemal päeval, ka tehti kahel päeval kokku 51 pallikaotust, mis annab selgelt aimu soomlaste agressiivsuse tasemest.
Peatreener Indrek Visnapuu, Soome on meile paras mõõdupuu, jõudude vahekord vähemasti nende universiaadikoondisega oli päris pirakas. Põhjused?
Esimene põhjus, millega reaalselt peame arvestama, on see, et meie meeste sünniaastad jäävad suuresti 95.-96. peale, soomlastel on see enamjaolt 92.-93. (Soome universiaadikoondisel on ka hüüdnimi – „haastajamaajoukkue“ ehk eesti k „väljakutsuja“ – toim.). Seda esiteks.
Teiseks märksõnaks on kindlasti meie allajäämine agressiivsuses. Siin oli erinevus suur. Eks see oli meile ka esimene test, esimesed mängud selle koondisega. Osasid mehi nägin üldse esimest korda... Mäng oli eile konarlik mõlemalt poolt, kuid soomlaste intensiivsus ja agressiivsus olid teist masti.
Ka torkas silma Soome ülekaal pikkuses?
Kindlasti. Pikkuse ülekaal oli silmatorkav. Neil oli eile kolm-neli 205 + meest, meil on kaks meest alla 205 cm. Välja paistis see näiteks ründelauapallide osas.
Veel tahaks märkida seda, et mõlemal päeval sundisid nad meid 20 korda palli kaotama, seegi on märk nende mängu kõrgemast intensiivsusest.
Lisaks sellele, millised on meie koondise murekohad, võimalused?
Kuna oleme lühemad ning pikemaks me ei saa (lisandub vaid Martin Dorbek), siis on meie šanss üksnes tõhustada sedasama agressiivsust.
Õnneks on kõik mehed suures plaanis terved, nipet-näpet hädasid on korvpallikoondises alati. Uue indikatsiooni saame mängudest Lätiga.
Murekohtadest veel rääkides, kui vastane omab koguaeg initsiatiivi, siis sealt meie probleemid algavadki – agressiivsus on siingi märksõnaks. Usun, et siit saab ikka paremaks minna.
