Värske Basketball: kuidas elavad meie „jänkid“?
Kadri-Ann Lass: „Üldiselt polegi igatsus nii suur, kui oleksin oodanud, või kartnud. Eks oma osa mängib selles Audentese Spordigümnaasiumis õppimine/elamine, mis tähendas juba siis kodust eemalolekut. Endiselt igatsen kõige rohkem Eesti toitu ja eesti keelt. Mind külastas detsembri keskpaigas ema, tõi musta leiba ja Kalevi komme. Tore oli teda näha ja koos aega veeta. Ema külaskäik tõi „uue hingamise” ja nüüd olen valmis edasi rügama.
Rauno Nurger: „Peaks vast rohkem Eesti saateid jälgima hakkama, et ikka eesti keel suust ära ei kaoks. Mäletan, et kui tulin eelmisel aastal üle kahe aasta Eestisse, oli ikka natuke imelik igal pool eesti keelt kuulda ja endal võttis ka natuke aega, et ära harjuda – täiesti kokutasin alguses. Mäletan, et kui keegi sõber aevastas, ütlesin: „Bless you!”
Maik-Kalev Kotsar: „Endal läheb hästi. Kuna saabusin hiljem, oli natuke raskem sisse sulanduda ja ennast põhikoosseisu mängida, aga nüüd olen algviisikus. Jõuluks polnud mahti kodumaalegi tulla, tegin individuaalset trenni siin.“
Ivo Van Tamm: „Olen Floridas olnud kaks ja pool kuud. Meeskond võttis mu superhästi vastu, mis oli minu jaoks isegi pisut üllatav – enne oli kerge kartus. Ka treenerid võtsid mu vastu sama soojalt. Olin aastavahetusel päris pikalt Eestis, tulin 23. detsembril ning lahkusin alles nüüd.“
Kuid Tamm lisas: „Korvpall on ikka korvpall, aga siin on see oluliselt kiirem, füüsilisem, lisaks on konkurents meeletu./-/. See tähendab, et igas trennis tuleb maksimaalselt pingutada, kordagi ei saa jalga sirgeks lasta.“
Ja olgu lõppu lisatud seegi, et ühel turniiril veel vana aasta lõpus prep-schoolide omavahelises mängus alistas Maik-Kalev Kotsari kool Ivo Van Tamme oma. Revanši loodab Tamm saada juba veebruaris.
