Täna räägib ta Maria Kristiina Prassile sellest, mis tunnetega ta selle etapi oma elus lõpetas ja millega tegeleb ta täna. Ning mis pilguga vaatab ta korvpallile praegu.

„Püüan meenutada, sellest on tõesti kuus aastat möödas. Otsus lõpetada sündis varem, see ei toimunud ühe mängu või ühe hooaja lõpuga. Peamine põhjus oli tervisega seotud. Mul oli probleeme hüppeliigestega, oli mitu operatsiooni,“ lausub Tein.

„Lisaks tekkisid seljavalud. Kogu hooaja vältel ei saanud kangi ise õlale võtta ja teha harjutusi, mida olin alati teinud, ja nii kadus tasapisi lust. Mängida oli küll tore, aga treeninguprotsess oli väga raske. Meil oli parasjagu ka selline noorem meeskond kujunemas ja seal oleks treenerite seisukohast olnud raske teha vahet mängijate vahel nii, et noorematele ühte trenni, vanematele teist trenni anda. Sellist individuaalset lähenemist tavapäraselt ka ei viljeleta. Tundsin ise ka, et ei taha, et treenerid peaksid tegema mingeid erandeid. Ma olen ka elus toiminud nii, et otsustan ära, nagu ise õigeks pean, ei hakka kummi venitama. Leidsin, et on paras aeg lõpetada ja millegi muuga tegelema hakata.“

Oled kindlasti viimase kümnendi jooksul üks väheseid, kui sisuliselt mitte ainus tippkorvpallur, kes läks lõpetamise järel korvpallist täiesti eemale. Millest nii drastiline kannapööre?

Olen terve elu tahtnud teha ka muid, erinevaid asju, mida korvpalli kõrvalt kahjuks ei olnud alati võimalik teha. Mul on ka palju muid hobisid ja huvisid, kuigi korvpall oli tol ajal kindlasti kõige tähtsam, nii töö kui ka hobina.

Ma ei ole kunagi arvanud, et korvpall ongi kogu maailm ja sellega lõpetamine maailma lõpp. Minule pakub ka muu elu endiselt väga palju huvi.

Minu jaoks oleneb palju ka sellest, mis tasemel asja tehakse. Kui Tartus oleks olnud meeletu arengupotentsiaal või perspektiiv teha järgmine samm, mängida üha suurema publiku ees üha suuremaid mänge, siis see olnuks miski, mille poole püüelda, mis oleks motiveerinud. Meil oli tol hetkel nii mõnigi aasta läinud võrreldes varasemaga pigem langevas joones.

/-/ Oleks olnud nii, et jääb nagu tühi koht, siis kindlasti mul ei oleks südametunnistus lubanud lahkuda, aga näen, et asjad tegelikult toimivad ja mehed teevad hasardiga. Mina vaatan just pigem organisatoorses plaanis, suuremat pilti sellest, kuhu Tartu korvpall üleüldse tervikuna teel on.
Sellest tulenevalt oleme väikese initsiatiivgrupiga ette võtnud ka Tartusse uue ja moodsa linnahalli rajamise idee – et ka Tartu korvpallil oleks lihtsam areneda ja Tartu publikule saaks pakkuda aina paremaid mänge.

Nagu mainisid, siis sa ei ole viimasest finaalmängust alates sisuliselt korvpalli kättegi võtnud …

Ei ole jah. See läks alguses juhuslikult nii. Aasta sai kiiresti täis, kus ei tekkinudki nagu võimalust, ja siis vaikselt lõin juba endale mõtte, et mis oleks, kui võtaks endale ajada sellise asja, et Tartusse uus hall rajada. Nüüd olen võtnud põhimõtteks, et enne järgmist pealeviset ei tee kui alles uues hallis.

Nii et see viimane pealevise võibki jääda olemata, kui Arena Tartut ei tule. Aga selle rajamise nimel teeme täna iga päev tööd. Protsess on pikk ja vaevaline, aga selle nimel mu viimane mäng ootab. Ei tahaks seda ka raisata.

See graafik, milles korvpallimängija elab, on pehmelt öeldes ebaharilik. Kui palju su elutempo muutus, kui muudele elualadele siirdusid, ja kas see oli sinu jaoks raske ümberharjumine?

See oli ülimalt mõnus muutus. Kaks põhierinevust, kui lõpetad sportlasekarjääri – esiteks, oled harjunud vaimselt mingi lõpuga. Tudengitel on sarnane olukord sessi lõpus, sportlastel hooaja lõpus – pingelangus, tuleb peale suvi, tõesti tunnetad seda puhkust, teed selleks plaane ja ootad midagi.
See kadus ära, sest eraettevõtjana ei ole sellist kella pealt rutiini. See tähendab küll rohkem vabadust, aga ka rohkem seda, et võid end avastada pidevalt töötamast. Seda osa proovin tulevikus korrigeerida. Teiseks, ära kadus hooajalõpu suur pingelangus. Aga mis juurde tulid ja mis on kõige magusamad – nädalavahetused. Et sa tegelikult ka reede õhtust alates saad paar päeva puhata, olla kaasaga koos, teha perega asju – seda tõesti tasub oodata.

Ajakirja Basketball uus number „September/sügis“ jõuab lettidele uuel nädalal.