·• Kannad Tallinna Kalevis särki numbriga 13. Kas sa ei arva, et see toob halba?

Ei. Ma kandsin numbrit 13, mis oli mu lemmikmängija Glenn Robinsoni number, üheksandast klassist kuni kolledži lõpuni. Euroopasse tulles võeti see mult ära ja anti 11, mida kandsin kuni Tallinna Kalevisse tulekuni.

·• Kuidas sa Eestisse tagasi sattusid?

Rumeenias olles rääkis agent, et mul on võimalik tagasi Eestisse minna. Algul pakuti Valgas kohta, kuid keeldusin, sest Valgal on küll tore meeskond, kuid linna pole ollagi. Olin väga elevil, kui kuulsin, et ka Kalev tahab mind, siis sain aga teada, et see on hoopis endine Pirita meeskond Tallinna Kalev. Nad ei pakkunud küll nii palju raha kui Kalev/Cramo aastaid varem, kuid mul oli ükskõik. Tahtsin lihtsalt tagasi tulla, sest Rumeenia oli õudne.

·• Mis seal siis nii halba oli?

Põhimõtteliselt kõik - fännid, mängijad ja treenerid olid tegelikult lahedad, kuid buss ja asjade korraldus jättis soovida. Pidin korterit teise mehega jagama, mul polnud autot, vaid sõitsin taksoga. Mängudele läksime väikse fännibussiga ja teise linna kohale jõudmiseks kulus tihti kuus tundi. See koht polnud lihtsalt minu jaoks.

·• Milline koht on su karjääris Eestil?

Uuh... väga eriline. Veetsin siin ju kaks suurepärast hooaega. Armastan siinseid inimesi, endisi ja praegusi tiimikaaslasi. Olen Tallinna Kalevile väga tänulik, et nad mulle teise võimaluse andsid. Kui sinult võetakse korvpall peaaegu aastaks ära, hakkad elu hoopis teise pilguga hindama. Austan seda kohta siin rohkem kui kunagi varem.