Kas mõne pika „kodustamine“ saab lähitulevikus teoks?

Siin tuleks Andrus Ansipile helistada. Mina ei oska midagi konkreetset öelda, kõik on Eesti bürokraatia taga kinni. Neid otsuseid võetakse vastu kõrgemal kui meie jõud üle käib.

Kuidas tagasi vaadates tundub, kas meil olnuks juba sel korral pikast abi?

Teine Montenegro mäng on hea näide, oleks meil seal lisaks Taltsile veel üks korralik tsenter olnud, siis... Igasugu positiivseid asju võinuks juhtuda.

Näiteks Indrek Ruut ja Gert Kullamäe on avaldanud mõtteid, et mängime ikka omade jõududega ja ärme niiöelda kedagi kodusta. Treenerite nägemused on selles küsimuses üsna vastakad.

Miks Kalev/Cramo ja TÜ/Rock välismaalasi võtavad? Mängime siis omadega. Koondise mängijad saaks rohkem karastust ja oleks selle võrra paremad. Aga võetakse mõlemasse klubisse välismaalasi ja päris palju kohe. Miks siin samad arusaamad ei kehti? Klubiga tahetakse tulemust ja koondisega mitte?

Kunagi ma mõtlesin ka nii, et ikka omade jõududega peab tegema. 1988. aastal Soome liigas oli ühe välismaalase reegel ja siis küsiti minu käest, et mis sa arvad, kas peaks vaid omadega mängima? Tol hetkel arvasin, et peaks omadega. Aga siis ma nägin kogu seda Kreeka süsteemi. Selge see, et lolliks ei saa minna, et võtame väga palju välismaalasi, kuid mõned toetavad mängijad aitavad ka oma mängijatel edasi minna. Kreekas mängis palju välismaalasi, omad karastusid ja järsku olid nad noorte maailmameistrid, tegijad suurel areenil ja nende mängijaid jagus igale poole. Praegu julgen ma küll välja öelda, et see oli mul toona vale mõtlemine, et peame läbi saama ainult ja ainult omadega.

Seega, kui reeglid lubavad, võiks "kodustamise" hüve ikkagi kasutada?

Ikka. Gruusias on mängija "kodustamine" lihtne, üks kõne presidendile. Nad isegi valivad kellele kodakondsus anda, pingiotsal võib algul istuda mitu välismaalast. Meie alagrupis kasutas Iisrael välismaalase koha ära. Kui on reeglitega lubatud, siis kõik tulemuse hüvanguks.