Sporditalente hindav Tiit Sokk: tippu jõudmiseks tuleb noorel ohverdada elu lõbusam pool


Tiit Sokk intervjuu
Foto: Andres Putting

Stipendiumikonkursi 2017. aasta Tulevikutalendi spordi kategoorias kandideerivaid andekaid õpilasi hindav olümpiavõitjast korvpallitreener Tiit Sokk on veendunud, et suurte eesmärkide saavutamine nõuab pühendumust ja teatud asjadest ka loobumist.

Oled Eesti ainukene korvpallurist olümpiavõitja. Kas olümpiavõit oli nooruspõlves Sinu unistus?

Ajad olid siis hoopis teised ja olümpiavõidust otseselt ei teadnud ega osanud unistada. Minu jaoks oli tollal esimeseks suuremaks eesmärgiks pääseda Nõukogude Liidu korvpallikoondise koosseisu. See oli minu sihtmärk, sest koondises mängimine tähendas suurtel võistlustel osalemist ja muidugi ka medaleid. Nii et võit oli iga päev ainuke eesmärk, vähemaga lihtsalt ei saanud leppida. Olin juba poisipõlvest peale sellise eluhoiakuga, et ükskõik millise olukorraga tegemist, ikka tunnen, et pean olema teistest parem.

Mis Sa arvad, kas Sinu ajal oli tippu jõudmine kergem või raskem, kui tänapäeva noortel?

Meie praegustel noortel on tippu jõudmine kindlasti palju raskem. Omal ajal ei olnud ju Nõukogude Liidu suletuse tõttu kuigi palju võimalusi näiteks maailma mastaabis kuhugi edasi pääseda. Praegu aga, kui maailm on igast küljest lahti, on ka konkurents väga tihedaks läinud ja järjest keerulisem on noortel läbi lüüa. Korvpalliklubisid ja sealt välja kasvavaid tublisid mängijaid on tänapäeval ikka oluliselt rohkem. Aga trenni tuli teha ikka iga päev, selles osas pole praegugi teisiti.

Kas vahel tekkis tunne ka, et rohkem ei taha trenni teha, teeks hoopis midagi muud?

Oma aktiivse sportlase karjääri jooksul ma sellist tunnet ei mäleta ja ausalt öeldes ei osanudki teisiti mõelda. Iga päev trennis käia ja korvpalli mängida, igal kevadel laagrisse sõita - see oli kui elustiil. Ja ega ka hiljem pole mõtted kuigi palju korvpallist kaugele jäänud. Täna mängib meie korvpalliklubis 400 noort korvpallurit, kelle seas nii poisse kui ka tüdrukuid. Saan seeläbi anda panuse uue sporditalentide põlvkonda.

Mis tunne Sind valdas, kui tuli olümpiavõit?

Enesetunne oli muidugi super. Kuigi turniiride võite oli palju ja võitmine oli tegelikult muutunud korvpallimängimise juures lahutamatuks osaks. Iga päev tuli püüda vaid parima tulemuse poole ja annad endast maksimum. Aga olümpiavõit, see on kindlasti selline vägev tunne, mille nimel tasub igal sportlasel pingutada ja võidelda.

Palun jaga kogenud profisportlasena oma arvamust, millega peab noor talent arvestama, et suured unistused ja eesmärgid ellu viia?

Talendiks olemisega käib paraku kaasas eneseohverdus, mis ongi selle juures ehk kõige raksem. Sa ei saa elada nagu näiteks sinu sõbrad, kes samal ajal kui sina lähed trenni, tegelevad võib-olla teiste lõbusamate asjadega. See lõbusam pool tulebki tihtipeale ohverdada.

Oma kogemusest võin öelda, et olulisel kohal on suur töö. Aga ainult tööst ei piisa, ikka on vaja, et oleks ka annet, mida arendada ja kedagi, kes seda annet märkaks ning suunaks. Konkurents läheb maailmas aina tihedamaks, nii et suur töö ja andekus peaksid ikka käsikäes käima. Tänapäeva spordis on vaja mitmete asjade kokkulangevust - ka õnne on tippspordis vaja.

Kuulud noorte talentide stipendiumikonkursi Tulevikutalent 2017 žüriisse. Mis on need omadused, mida Sa võitjas otsid ja näha loodad?

Kindlasti töökust ja sihikindlust. Eks tuleb arvestada, et mida mastaapsema spordialaga tegemist ja mida rohkem harrastajaid, seda raskem on läbi lüüa, kuna konkurente on niivõrd palju. Aga noorte puhul on oluline, et nad näitaksid enda isiklikke edusamme, kas ja mil viisil on nad astunud oma esimesi samme unistuste suunas.

Koos Sokuga asuvad Maxima Eesti poolt ellukutsutud stipendiumikonkursil Tulevikutalent 2017 noori hindama ka teised oma ala tipptegijad: füüsik ja “Rakett 69” saatejuht Aigar Vaigu, ETV+ peatoimetaja Darja Saar ning laulja ja näitlejana edu saavutanud Gerli Padar. Kandideerimisavalduse saab täita hiljemalt 15. mail konkursi kodulehel www.tulevikutalent.ee.