Sirje Kikas: heaks korvpalluriks saab siis, kui palju treenida
Sirje Kikas sündis 25. mail 1959 Kilingi-Nõmmel. Korvpalliga hakkas ta tegelema 8-aastaselt ning tema esimene treener oli Maret Link, kelle käe alt võrsus teisigi edukaid naiskorvpallureid. Korvpalli valis Sirje oma vanema õe eeskujul, kes on koos isaga siiani tema peamine toetaja ja innustaja.
Aastatel 1975–1977 õppis Sirje Tallinna Spordiinternaatkoolis, kus treeneriks oli Rita Sild. Viimase juhendamisel sai Eesti naiskond Nõukogude Liidu noorte meistrivõistlustel pronksmedali.
Tähelepanuväärne on see, et Sirje oli üks esimesi Eesti naiskorvpallureid, kes mängis välisriikide klubides: aastatel 1989–1990 Tampere naiskonnas Pyrintö ning 1997 Helsingi naiskonnas Torpan Pojat. Pärast tippkorvpallist lahkumist on Sirje töötanud koolides kehalise kasvatuse õpetajana. Alates 2004. aastast on ta teinud rõõmuga tööd Tartu Kutsehariduskeskuses ning saab hästi läbi nii õpilaste kui ka kolleegidega.
Heaks korvpalluriks saab treenides
Küsimusele, kuidas saada tippkorvpalluriks ja püsida aastakümneid tippvormis, vastas Sirje väga põhjalikult: „Minu kogemuse põhjal saab heaks korvpalluriks eelkõige siis, kui palju treenida. Eriti noorteklassis, kus omandatakse kogu tehnika ja taktika ABC. Korvpallis on olulised ka suhted. Mängujuhina pean hoidma ja looma nii mängujoonist kui ka inimestevahelisi suhteid. Kõrges eas aga on vaja tarkust ja oskust kuulata oma keha. Et veteranina palliplatsil jätkata, selleks on eelkõige vaja võistkonda, kuhu kuuluda ja kellega mängida – üksi ju korvpalli ei mängi.
Korvpall ei ole meie jaoks enam ammugi see põhiline faktor, millele kulutada oma väheseid puhkusepäevi ja ka raha. Kui korvpalliturniiri mängudele ja võitudele aga lisada võistkonnakaaslased, kellest üks seab isegi luuleridu, ning reisimise enne või pärast turniiri mööda võistlusi korraldavat maad, külastades imeilusaid kohti või kogedes kohalikke kombeid, saab kokku sümbioosi, mis on nii huvitav, et ideaalsemat puhkust ei oskaks välja mõeldagi.“
