"Mul on olnud pooleteistkuine mängupaus, mistõttu praegune vorm pole kiita," rääkis Lindmets
pärast esimest trenni.

"Mul oli pahkluuvigastus. Nüüd on jalg korras, natuke trenne ja olen vormis," lubas Lindmets, kes tunneb suurt rõõmu, et saab taas joosta ja palli mängida. Oma tugevustena väljakul mainib pallur ise jõudu, kiirust ja soovi võidelda.

Tapal sündinud Lindmetsa ema, onu, tädi ja vanavanemad otsustasid Ameerikasse kolida siis, kui Renato oli seitsme-aastane.

"Ega minult midagi küsitud. Osa suguvõsast jäi siia, osad otsustasid õnne otsida teisel pool lompi," meenutas nüüdne Massachusettsi osariigi Springfieldi linnakese elanik, kel taskus nii Eesti kui USA pass.

Lindmets on karjääri jooksul esindanud aastatel 2003-2006 Elmsi Ülikooli ja kaks viimast hooaega Portugali teise liiga meeskonda Terceria Basket.

Tänavu osales Lindmets detsembrist aprillini 14 mängus, pallides algviisiku mehena keskmiselt üle 30 minuti, visates 17,1 punkti ja noppides 8,4 lauapalli mängu kohta.

"Numbrid valetavad teinekord. Tegelikult vigastus segas ja sõna otses mõttes lonkasin läbi hooaja," kirjeldas Lindmets, kellel uueks hooajaks on laual juba paar pakkumist Porugalist ja ka Ameerikast.

"Enne suve lõppu ma uue klubi osas otsust ei langeta," rääkis Lindmets lootuses, et edukad mängud koondise särgis võiks olla heaks hüppelauaks kõva tasemega klubisse. Trennis nähtud kaaslastega end võrreldes ei leia Lindmets küll ühtegi põhjust, miks ta ei peaks väljavalitute nimekirja kuuluma.

Kontaktid läbi juhuse

Portugalis mängides võttis Renato Lindmetsaga ise ühendust Eesti saatkond, kes oli kuulnud, et sealses klubis mängib ka üks Eesti kodakondne.

"Nad kutsusid mind mingile avamisüritusele aukülaliseks. Lootuses, et ehk saan ma koondise eest mängida, pärisin vastu, et kas neil on ehk kontakte Eesti korvpalliliiduga. Esimene vastus oli eitav, aga nad alustasid kirjavahetust ja juba varsti võeti minuga ühedust ja siin ma nüüd olen," selgitas Lindmets Eestisse sattumist. Enne seda käis ta viimati sünnimaal koos vanaisaga sugulasi külastamas 2004 aastal.

Intervjuud Renato Lindmetsaga alustame meeldiva üllatusena eesti keeles ja tuleb tunnistada, et oleksime ka lõpuni hakkama saanud, lihtsalt aega kulunuks rohkem.

"Ma saan Eesti keelest päris hästi aru. Segadus tekib siis kui räägitakse väga kiiresti. Või on vali müra - näiteks treeneri jutu mõistmisega oli natuke raskusi. Ise räägin vähe," on mees põhjendamatult tagasihodilik.