Rait Käbin: U18 koondise poistel jääb "kasvõi läbi seinte" mineku mentaliteedist puudu
Allpool võtab koondise peatreener Rait Käbin Austrias toimunu kokku.
Hinne ja esmane lühihinnang U18 koondise esinemisele Austrias EMil. Kuidagi natuke selline "deja vu" tunne tekib, eelmise suve EMi meenutades...?
Kui panna hinne viie palli süsteemis, siis paneksin hinde kolm. Plusspoolele kannaksin mängijate suhtumise ja töötahte, miinuspoolele jääb lõpptulemus ja kohati mängijate selline „kasvõi läbi seinte” mineku mentaliteedi puudumine.
Alagrupis oli vist suhteliselt võrdne eeldus mängida edasipääsule Poola, Šveitsi ja Inglismaaga. Kust king pigistama jäi, miks me sealt üles ei tulnud kaheksa sekka?
Alustasime turniiri veenva võiduga Bulgaaria üle. Teises mängus Poola vastu (kes lõpuks oli neljas) juhtisime veel 7 minutit enne lõppu punktiga, kuid vastaste võimsam eesliin lammutas meid otsustavatel hetkedel ära ning tuli vastu võtta kuuepunktiline kaotus.
Seejärel mängisime Šveitsiga ja juhtisime 13:1, seejärel tuleb tuhka raputada ka peatreeneri pähe, sest vahetasin liiga julgelt, mistõttu kaotasime rütmi ning lõpuks kogu mängu. Kohtumine Albaaniaga püsis tasavägine vaid esimesed kaheksa minutit, seejärel panime oma paremuse kindlalt maksma.
Seejärel oli otsustav mäng Inglismaaga, mille pidanuksime võitma 13 punktiga, et pääseda esikaheksasse. Tundub et häälestusime üle, sest tegime hoopis turniiri kehvima mängu (saime siise kogu mängu jooksul ühe 3p viske...). Ühesõnaga jäi mingil määral puudu õnnest, kuid oleme ausad, Poola ja Inglismaa olid meist siiski paremad.
Kust pigistama jäi - Poola vastu otsustavatel hetkedel ei suutnud me kontrollida oma kaitselauda, mis andis poolakatele võimaluse saada palju kordusviskeid. Inglismaa vastu omakorda jäi hätta tagaliin - seda nii rünnakul kui ka kaitses.
Vaatasin, et hoolimata küllalt korralikust kaitsest (endale lasime visata vaid 65 p mängus), viskasime ise üpris kehvasti - nii kaugelt kui lähedalt ja ka vabaviskeid. Sedamoodi on vist raske võita?
Jah, vabavisetele juhtisime ka meie treeneritena korduvalt tähelepanu. Meie mängus kandsid tagamängijad punktide tegemisel suurt rolli ja mured tekkisid just siis, kui eemalt visked ei läinud (eriti Inglismaaga).
Pikkade puhul jättis kõvasti soovida nö „vormistamine”. Isegi kui neile mängiti pall õigesse kohta, siis pahatihti ei suudetud seda olukorda korviga lõpetada - kas sooritati ebakindel vise või vastane lihtsalt „pühkis” palli või mehe minema...
Korvide tegemine liiga palju Robert Valge õlul?
Mis Robertit puudutab, siis esimesed mängud oli ta omal heal tasemel, seejärel langes „auku” - visked ei läinud, tekkis ebakindlus, aga viimases kahes mängus suutis ta jälle mängida oma mängu.
Eks ta oma loomult olegi nö „skoorimasin” ja on võimeline ka sellel tasemel regulaarselt 15+ mänge tegema, aga nagu öeldud, siis kahjuks tõesti teatud mängudes jäi tema panusest puudu. Kuid ei süüdista teda absoluutselt, sest meeskonnas oli ju veel 11 meest, kes alati oleks võinud ise esile kerkida.
Kuipalju mõjutas lõplikku kohta Norman Käbini vigastus? Eemalejäämine esikaheksast oli selleks hetkeks vist selge juba?
Käbini vigastus tuli jah juba vahegrupis ja see meie pääsul esikaheksasse määravaks ei saanud.
Leidsin ka ühe positiivse rea statistikast, olime pallikaotuste osas paremuselt teisel kohal Sloveenia järel - 16,6.
Kui aus olla, siis peale Inglismaa keegi meie vastu just üliagressiivset kaitset ei mänginud ka. Aga jah, kokkuvõttes meil väga suuri probleeme selles vallas polnud.
Anna ka mängijatele palun eraldi hinded ja kaks-kolm sõna analüüsivaks selgituseks.
Käbin - kui välja arvata mäng Inglismaaga, siis suutis kuni vigastuseni mängida korralikult. Oli ise ohtlik ning ka söötude ja pallikaotuste suhe oli korras. Võrreldes eelmise suvega on teinud sammu edasi palliga mängijale surve avaldamise osas
Post - võitluslikkuse poolest Niitsiga kindel liider, peale Käbini vigastust kasvasid mänguminutid 30+ peale, aga töötas meeskonnale siiski kasulikult (Rumeenia vastu oli väga lähedal ka kolmikduubel).
Viilup - suhtumises korvpalli ja treeningutesse eeskujuks kõigile. Tihti jääb puudu sellisest „paha poisi” hoiakust, kipub ebaõnnestumisi liiga läbi elama, aga kindlasti oli vajalik mees rotatsioonis.
Pajumets - kaitsespetsialist, kes oli võimeline ennast põhimõtteliselt pildituks rabelema. Tema turniiri lõpetas samuti kahjuks vigastus.
Jurkatamm - hea mänguvaistuga tulevikumees. Küll liha ka luudele tuleb ja sellega ilmselt ka kiirust lisandub. Õnneks pidas ka tervis vastu ja nüüd saab korralikult treenima hakata.
Valge - põhimõtteliselt sama jutt mis ennem kirja sai pandud.
Niits - Eesti Dennis Rodman...:)) Ainus, kes regulaarselt ja innuga läks ründelauda. Treeneri jaoks hea mängija, kuna igas olukorras andis alati 100%, kui mitte rohkem.
Lüüs - kahjuks tema turniir lõppes juba esimeses mängus vigastusega.
Hermet - kohati tegi vägevaid liigutusi, kuid oleks oodanud rohkem võitluslikkust, eriti lauas.
Mitt - kahjuks liitus meiega alles mõni päev enne turniiri ja usun, et me ei saanudki temast kõike kätte. Järgmisel aastal peaks kindlasti juba kujutama suurt ohtu vastastele, kuna suhtumine on väga hea ja püüdlik. Kuju poolest täitsa korvpallur juba...
Pehka - suhtumise poolest treeningutesse eeskujuks paljudele. Tundub, et ei leidnudki päris täit enesekindlust, aga nagu ka Miti puhul: kindlasti järgmisel suvel valmis suuremat vastutust võtma.
Soodla - andis väga suure panuse nii lauavõitluses kui ka skoorimises. Ilma kahtluseta üks nö „põhimehi”. Kindlasti ja kahjuks osadesse mängudesse jättis jälje ka eelneva päeva suured mänguminutid.
Kas mõne meie mängija vastu tunti ka huvi skautide, teiste treenerite poolt?
Miti ja Käbini kohta teatud küsimusi tuli ning üks Horvaatia skaut uuris Miti kohta ka pikemalt.
Kas Pehka, Mitt ja Niits (17-aastased – toim.) saavad järgmisel aastal ühineda tänase U16 koondisega, et püüda taas kõrgemat lendu?
Eks see oleneb juba peatreenerist, aga mina ei näe küll probleemi...
