Müürsepp: peab olema kõrge valulävi, et treeneri sõimu kannatada
Ühele Helsingi arstile oleks vaja veel jalga näidata, aga ta on puhkusel. Turus käies kuulsin, et oleks hea, kui pool aastat läheks operatsioonist mööda, siis saaks täpse ülevaate, mis on paranenud ja mis mitte. Augusti alguses möödub operatsioonist pool aastat. Mõtlen: peaks ikka tegema veel ühe operatsiooni.
Kui doktor Toomas Tein sind opereeris, kas oli jutuks, et võib-olla tuleb jalga teistki korda lõigata?
Vigastused on erinevad, nende ravimisel ei saa anda garantiid. Doktor Tein võttis jalast lahtised tükid välja. Seis oli nutune. Kõhre puudulikkust ei taasta. Olen saanud palju süste, need ei mõjunud enam. Vaatame, mida arstid välja mõtlevad.
Kui tugev on veel su tahe korvpalli mängida?
Ainuke takistaja ongi haige jalg. Ma pole juba peaaegu kaheksa kuud korvpalli mänginud. Vähemalt pooleks aastaks jään veel eemale. Tahan näha, kas rabelen olukorrast välja. Kui jalg kandma hakkab, on vormi taastamine paari kuu küsimus.
Ma ei tunne end vanana. Mul ei valuta põlved, õlad või käed. Ainult üks tobe koht segab. Tahaks end kokku võtta, et olla uuesti mängija.
Missugust nõu annaksid Kalev/Cramo juhtidele meeskonna koostamisel?
Eesti mängijate valikul pole vaja nõu pidada. Aga saadaks kellegi vaatama Ameerika suveliigasid, et tuua sealt sobivad mängijad. Meie tasemel eelarvega klubile on see kõige õigem valik. Proovimised ei tarvitse õnnestuda, kuu või kahega ei saa mängijast selget pilti. Ta tahab hirmsasti pingutada, aga välja võib tulla vastupidine.
Uus-Meremaa koondise juhendaja Nenad Vucinici palkamist Kalevi peatreeneriks pidasid suurepäraseks tehinguks. Miks on välistreener kasulik?
On vaja teistmoodi suhtumist, professionaalsemat taset. Meil on vähe kogemustega treenereid, Euroopas töötamise kogemust pole kellelgi. Nüüd avanes võimalus tuua mees, kes on osalenud olümpial ja MM-il. Vucinic on vaadanud mängu veidi kõrgemalt tasemelt. Ta on väga hea suhtleja. Ka ajakirjanikud said hea partneri: selge jutuga, tühja loba ei aja.
Kalevi juhtkonda kannustab kõrge eesmärk viia meeskond Euroliigasse. Kuidas seda hindad?
Peamine, et kõrge eesmärk ei kustuks, aga see on reaalne. Tähtis, et klubi välismaalased võetaks omaks. Eesti publik ei salli, kui välismaalased hakkavad valitsema. Euroopa klubides pole vahet, kust on mängijad pärit. Kui on kaks-kolm heatasemelist eestlast, siis ülejäänud las olla eurooplased, pluss mõned ameeriklased. Kui tahame Euroopas korralikult mängida, siis ei saa ainult oma poistega. Päritolust hoolimata oleme kõik mängijad, võtame end kokku ja teeme hea võistkonna!
Kas Kalevil tasuks kedagi Tartu Rockist ära tõmmata?
Kalevil tasuks ära tõmmata Talts, Kullamäe ja Tein. Rockil tasuks ära tõmmata Kangur.
Mida Eesti liiga finaalseerias Kalevi pingiotsal nägid: kas pärast Travis Reedi lahkumist lagunes meeskondlik koostöö nii otsustavalt, et sellest oli võimatu lühikese ajaga välja tulla?
Tartu töötas võistkonnana, treener oli osa võistkonnast. Kalevil oli treeneri ja mängijate vahel barjäär. Nad ei mõistnud üksteist. Ma ei taha kedagi maha teha, aga olen olnud võistkondades, kus mängija saab küsida treenerilt, et aru pidada, ja kus treener küsib ise nõu. Kalevlased ei saanud aru, miks nad teevad üht või teist liikumist, millal tohib visata ja millal mitte. Tartlased mängisid mõistusega, kasutasid vastaste nõrku külgi. Kalevlased tegutsesid kogu aeg ühtmoodi. Tundus ka, et välismaalaste ja eestlaste vahel tekkis lõhe. Pealtnäha kõik naeratasid, aga polnud meest, kes teisele öelnuks: “Kuule, sa panid s… viske, ära enam nii tee!” Otseütlemine ei tähenda vihkamist, see on normaalne. Tohutu hea omadus on Gert Kullamäel, kes loob vajadusel terava olukorra, mida ei tohi võtta isiklikult. Ka Tanel Tein on võimeline kaaslasi korrale kutsuma. Kui keegi seda ei tee, vaadatakse üksteise peale või seletatakse kätega, mida Kalevis sageli nägime.
Dušan Ivkovici juhtimise all Moskva CSKA-s oli sul vist selge: treener kamandas. Kas mängijad ka üksteist kamandasid?
Meil jäi väga vähe üksteisele öelda. Igaüks teadis oma ülesandeid ja sai kohe aru, kui eksis. Treener valmistus igaks kohtumiseks mitu päeva. Näitas sulle, mida pead tegema, ja ülesanded said selgeks.
Ivkovic lõi ka kontoris uue suhtumise, enne oli vene värk. Mänedžer Sergei Kuštšenko on nii auahne, et ei jäta enne jonni, kuni saab, mida tahab. Tugev isiksus ja psühholoog. Kõigepealt viis Permi Venemaa meistriks. Pärast Ivkovici lahkumist kutsusid Ettore Messina ja võitsid Euroliiga. Kõik, mida ta puudutab, muutub kullaks.
Kalevi juht Ivar Valdmaa ja treener Veselin Matic tegid samuti koostööd ja arendasid klubi. Kuhu see viis?
Kalevi omanikud palkasid Matici kaheks aastaks ja võib-olla oli õige, et hoidsid teda lõpuni. See näitas stabiilsust. Matic ei rääkinud valet juttu, aga ta ei suutnud ideid ellu viia. Harjutused olid väga õiged, kuid mängijad pidanuks neid õigesti tegema ja sellele ei pööratud palju tähelepanu.
Mängijad nägid ka korvpalli rasket poolt. Treeningud olid väga pikad. Matic elas ju 24 tundi korvpallile. Ta lõi Eestis korraks väikese segaduse. Enam ei läinud kõik rahulikult. Nüüd on kalevlastel uue treeneri käe all kergem. Olen Jugoslaavia kooli kõvasti kannatanud. Treenerid lähevad ikka üle piiri.
Kas oled andnud agendile suunise, et tahad veel minna mängima välisklubisse?
Ei oska öelda, mida hakkan tegema. Hakkan agendiks? Ei hakka! Kui mängija on vilets, ei suuda ma klubi omanikele rääkida, et ta on hea.
Kas sinu lepingud on tulnud nii, et su vastu on tuntud huvi?
Mind teatakse ja tuntakse, tiirlen teises korvpalliseltskonnas. Minu mänguvideosid pole mõtet kellelegi saata. Ma ei käinud kunagi proovimisel. Kui oled kehvas vormis, teed trenni ja siis teatakse, mis tulemuse suudad anda.
Kui tähtis sõlmpunkt oli su karjääris Kalevis mängimine 1996. aastal, kui sind valiti NBA-sse?
Olin enne NBA-sse minekut olnud Tel Avivi Maccabis. Mängisin ka Eesti koondises. Kui olin Kalevis, kutsus mind Moskva Dinamo. Saime salaja kokku. Nad pakkusid kolmeaastast lepingut ja päris kõrget palka. Õnneks ma ei läinud, Dinamol tekkisid peagi raskused.
Maccabis olles teadis mind hästi Zvika Sherf, kes töötas ühes teises Iisraeli klubis. Kui tulin NBA-st ära, kutsus ta mind Saloniki Arisesse. Poole aasta saak: keskmiselt 17 punkti ja kümme lauapalli mängus. Siis kutsus Ivkovic Ateena AEK-sse. Sealtpeale olid kõik uksed lahti, sest sain nii tugeva treeneri käe alla. Treenerid ju küsivad üksteiselt, mis mehega on tegu. Nad teavad oma iseloomu: kui hakkavad lõugama, ei pea mõni hoolealune pingele vastu. Kuidas mängija suudab karjumist kannatada? Kui kõrge on ta valulävi? Kas tekitab probleeme? Käib õhtuti väljas? Treenib jõuga või viilib? Tahetakse saada terve kollektiiv, et poleks jonnijaid.
Nii kujuneski, et Ivkovicist sai sinu treener. Tema käe all võitsite AEK-ga Saporta karika. Mida ta sinult nõudis?
Kui rahvas ootab sinult punkte, ei huvita see klubis kedagi. Ivkovic seisis tugevasti mu selja taga. Olin mustatöötegija. Võtsin suuri mängumehi, kes tegid Andy Bettsile ära.
Ivkovic töötas nii hästi, et mul oli väljakul kerge olla. Ta hindas, kui täitsid ülesanded.
Pärast kutsus mind CSKA-sse, sest ei viitsinud hakata uutele mängijatele jälle kõike õpetama.
Kui olin teinud Kaasanis hea hooaja, ütles CSKA mänedžer Kuštšenko play-off’i viimase mängu vaheajal: “Kas sa mängiksid järgmisel hooajal CSKA-s?” Vastasin: “Ma ei tea. Kõigepealt võidame teid.” Suvel saingi telefonikõne.
Olin natuke üllatunud, et Ivkovic mind uuesti kutsus, sest AEK-s viskas ta mu peaaegu meeskonnast välja. Olime play-off’is viie punktiga järel ja sain umbes 30 sekundit enne lõppu ründelauast palli, kuid see kukkus vastu jalga ja läks auti. Ivkovic tuli mu lähedale, küll ta räuskas ja sõimas, ma ainult kuulasin. Olen näinud, kuidas ta haarab meestest kinni, raputab nagu hull. Anthony Bowie tõusis püsti: “Kui Müürsepp läheb, lähen ka mina.”
Victor Alexander ei kannatanud serblase sõimu välja. Võttis mingi eseme ja viskas sellega riietusruumis teleri katki. Ta oli juba vanem mees, teinud NBA-s head hooajad, siis tuldi nii ütlema! Aga ühtegi meeskonnast välja visatud meest pole Ivkovic tagasi kutsunud.
Kuidas Ivkovic sind tagasi kutsus?
Läks päevake mööda. Mõtlesin: mul pole tagasiteed ja kuupalk on läinud. Mänedžer helistas: “Treener sai aru, et tal polnud õigus.” Ivkovic nägi, et tulin olukorrast välja.
Sul peab olema siis kõrge valulävi. Kas ongi?
Kõik oleneb palgast, see on otsustav! Madala valulävega ei löögi sa läbi. Sest pead ju aeg-ajalt ka ajakirjanike sõimu kannatama. Madala valulävega ei kannata seda välja.
Müürsepp tahaks veel kord NBA semusid näha
Fänn, kes tutvustas end Jyrina, saatis kevadel trobikonna küsimusi Martin Müürsepale. Korvpalliäss vastas oma poolehoidjale meelsasti.
Kui kaua tahaksid veel mängida?
Nii kaua, kuni mõnu tunned, tasub meeldivas seltskonnas mängida. Kui tunned, et mingi kehaosa annab järele, ei viitsi enam, siis on teine lugu.
Kui palju on NBA-aeg sul meeles?
Vaikselt ununeb, aga kui näen seinal rippuvalt pildilt, kuidas Charles Barkley ja Clyde Drexler hüppavad minuga koos ja viskan üle nende palli korvi, siis mõtlen: need mehed lõpetasid juba ammu. Pildil on Dallas Mavericksi mäng Mexico Citys Houston Rocketsiga.
Palun räägi lähemalt mängust, milles viskasid Dallas Mavericksi kasuks 24 punkti!
Tegime austraallase Chris Ansteyga NBA rekordi: viskasin Los Angeles Clippersi vastu 24 ja tema 22 punkti. Olime sel momendil oma klubi eest ühes võidumängus kõige rohkem punkte visanud kaks välismaalast. Pärast tegid Dirk Nowitzki ja Steve Nash kokku suurema punktisumma.
Tolles mängus andsime päris suure eduseisu käest. Treener Don Nelson ütles minutilisel vaheajal: “Ma ei vaheta kedagi välja. Mind ei huvita, kui selle mängu kaotate. Aga proovige ainult seda mängu kaotada!” Mäletan veel üht kolmepunktiviset, mis kindlustaski võidu.
Millal viimati tunti NBA-s sinu vastu huvi? Kas 2003. aastal?
Täpselt ei mäleta. Kui käisin viimati NBA-s ja mängisin Boston Celticsi eest suvelaagris, läks mul mingi tükk jalas juba lahti ja laager jäi pooleli. Clevelandiga mängides võtsin LeBron Jamesilt keskväljakul palli ära. Võitsime. Enne seda pidin minema Minnesotasse, Kevin McHale (endine tippmängija, nüüd mänedžer — toim) kutsus, aga ma ei saanud USA-viisat.
Kas suudaksid veel NBA-s mängida?
Kindlasti mitte, sest on toimunud põlvkondade vahetus. Osa mehi mängivad vana rasva pealt viis kuni kümme minutit. Mind niisugusse rolli ei võetaks, selleks on kohalikud.
Kas oled oma endiste NBA klubikaaslastega vestelnud?
Jah, Anstey ja Ed O’Bannoniga. On plaanis A.C. Greeniga ühendust otsida. Olime head semud. Huvitava elulooga inimene, kes näiteks kunagi jalga ei teipinud, aga on siiani NBA-s järjest kõige rohkem mänge mänginud mees.
Palun räägi mõnest NBA-aja naljakast seigast!
Don Nelson oli suur sigarisuitsetaja, aga arstid keelasid selle ära. Ta käis ringi läbipaistva kilekotiga, pani alati ühe sigari sinna sisse, et seejärel vaadata, kui palju oleks ta juba võinud suitsetada. Kord ütles ta treeningule jõudes: “Kui keegi saadab palli keskjoonelt korvi, jääb treening ära.” Kõik viskasid mööda. Nurgas istusid PR-mehed, kellel Nelson lasi visata vabaviskeid. Üks neist viskaski sisse ja treener saatis mehed minema.
Miami Heati treener Pat Riley lasi meil Phoenixi hotellis riidesse panna ja juba treeningule viia, kui buss peatus endise tippmehe Dan Majerle’i restorani ees. Riley tegi kõigile lõunasöögi välja.
Kas suudaksid veel mängida tippklubis?
Võiksin küll. Ma ei valiks klubi enam palga järgi. Vaataksin, kes on treener, mis liigades ja mis eesmärgil mängitakse ning kas suudaksin võistkonda aidata, et neid eesmärke täita. Kui Svetislav Pesic või Duško Ivanovic oleks treener, siis ei läheks. Sel aastal kutsus Jevgeni Pašutin mind venna Zahhari kaudu Peterburi Spartakisse. Ta ei teadnud mu jala olukorda.
Millal esimest korda suitsu proovisid?
Enne kooli vist. Naabripoiss näppas isalt sigareti, mida tõmbasime metsatukas. Ema ütles, et nägi, kuidas metsast tõusis suitsu. Aga suitsumees pole ma kunagi olnud.
Mis oli su käitumishinne koolis?
Käitumine polnud kõige hullem. Õpetajatega sain enam-vähem läbi. Rahuldavast kuni heani, väga hea pole olnud. Niimoodi hindaks oma käitumist ka praegu: enam-vähem rahulik ja hea, ma pole väga hea ega ka kõige s.… .
