Olgu lisatud, et detsembri esimestel päevadel sõidab Anderson siiasamma idüllilisse väikelinna Prantsusmaa südames, et pidada oluline Euroliiga mäng Tango Bourges’ Basketi klubiga. Lennukit pole vaja, see teeb Braine’ist umbes 600 km sõitu.

Merike, tundub, et see kerge pinge või ärevus, mis valdas naiskonda enne ärasõitu (võibolla ka suuresti naiskonnaliikmete lähedaste murelikkuse tõttu), on nüüd, saabudes siia provintslikku väikelinna, kõvasti järele andnud?
Ega see nüüd nii hull hirm ka ei olnud Prantsusmaa ja Pariisi ees. Mõned naiskonna liikmed muidugi kartsid pisut, sest ei tea ju mida oodata. Pigem tehakse selle üle praegu musta huumorit. (Kui keegi õhtusöögilauas, kes oli pärastlõuna pühendanud magamisele, küsis, kuidas linnas oli, vastatti talle, et kõikjal pommid, hirmus-hirmus – toim.).

Tegemist on siis Bourges’ga, linnaga, kus sina ja Castors Braine peate 2. detsembril väga olulise Euroliiga matši. Saad teha nö luuret ja eeltööd?
Bourges vahest ongi Prantsusmaa naiste korvpalli süda, selle üks olulisemaid keskusi. Minuteada on nad tulnud Euroliiga võitjaks (vastab tõele: Euroliiga võit aastatest 1997, 1998 ja 2001, Ronchetti karikas võideti 1995; Prantsusmaa meistriks tuldi viimati 2011 – toim.).
Meie jaoks on 2. detsembri mäng kindlasti tähtis. Oleme paar mängu nüüd kaotanud ning võite on vaja. Need neli treeningut selles uues ja hubases saalis ei tule kindlasti kahjuks.

Jaanus Levkoi ütles eelmise nädala lõpus Basket.ee-le, et teatud verevahetus naiste koondise juures on loomulik. Kindlasti ongi. Ometi, võrreldes 2014 varasuvel toimunud EM kvalifikatsioonitsükliga on vahetunud pool koosseisust. Natuke palju?
See verevahetus on toimunud olude sunnil. Need naised on loobunud omadel põhjustel, ükskõik millised need ka oleks. Ja siis tulebki kedagi asemele võtta, pääsu pole. Samas, ega meie hulgas päris debütante ka pole, vaid Janett Perv on saanud vist vaid selle hooaja alguse B-koondise kogemuse.

Kes võiksid seda koondist tugevamaks teha, teades kes siit kõik puudu on?
Mulle kunagi pole meeldinud rääkida oleksitest ja veel vähem nimedest. Pean olulisemaks siinkohal mainida, et neid, kes mängivad Eestist väljas, ongi meil vaid kolm-neli. Ja kas mingi mitte just kõige tugevama korvpalliriigi tugevuselt teine liiga siiski on koht, mida me peame arvestusväärseks?
12st meie koondislasest 11 ei ole sellist taset nagu Prantsusmaa homme näitab, kunagi kogenud. Eks see saab oleme kõva proovikivi.

On jäänud mulje, et kui Eesti mängijal on valida, kas minna välismaale või teha pisut madalama palga eest kodus korvpalli, valitakse sageli viimane variant.
Tõsi. See ongi kurb. Sest välismaal sa pead koguaeg võitlema oma koha, palga, mänguaja eest - sa peadki ennast maksimaalselt vormis hoidma. Eestis ei pea, su koht on siis justkui kindel. Jääme iseloomult ja sportlikult nõrgaks. Siis ongi arusaadav, kui eestlase asemel valitakse kuhugi klubisse serblane, leedulane, venelane.

Täna on üsna raske öelda, kus me Euroopa hierarhias asume. Kuid millised võiksid olla meie eesmärgid selles kvalifikatsioonigrupis. Osalema me sinna pelgalt ju ei lähe?
Osalema me niisama tõesti ei lähe. Esimese hooga ma ütleks, et eks me homme saame teada, kus me asume... Aga see oleks võibolla liiga julm (EM-hõbe Prantsusmaa võib mõõdupuuna liiga valusa hoobi anda – toim.).
Meie asi on oma tööd võimalikult hästi teha. Mängida nii hästi kui suudame. Peame vaatama, et ei jää passiivseks, ei jää nö trammi alla. Teisalt, ega me ei saa siin ka üle oma varju hüpata, kui vaadata eelkõige silma homsele mängule.
Kui sportlikest eesmärkidest rääkida, siis Horvaatiaga saab meil muidugi olema pagana raske. Nad mängivad enamuses tugevates Euroopa klubides. Hollandiga oleme sama pulga peal ja neid me eelmises tsüklis ka võitsime. Hollandil on pikem koosseis ja nende vastu näen ma meie võimalusi eeskätt kiiruses.

Ja veel?
Ka Prantsusmaa on haavatav, tegelikult. Ma tunnen seda koondist mingil määral. Küsimus on selles, kas me suudame piisavalt hästi nende nõrkusi tundma õppida, teha eeltööd...?
Me peame, kui vaadata esimest kahte vastast, ilmselt mängima rahulikult. Võibolla juhtub, et saame mingi hea õnnestumise, on kellegil hea viskepäev ja on ehk ka pisut õnne... Pea ees sisse tormata ja/või vastaste jookse-viska mänguga kaasa minna ei tohi. Prantslastele ka meeldib kiire mäng ja horvaadidid oskavad seda samuti hästi. Usun, et tuleks 24 sekundi kella rohkem vaadata.

Su enda roll: kas see saab koondises olema väga erinev Braine’i omast?
Ega ma tegelikult veel ei tea. Hooaja alguses Braine’is ma mängisin ka olude sunnil point guard’i kohal ja ma tunnistan, et see ei ole ei mulle ega naiskonnale kõige soodsam olukord. Täna me aga ei tea, kas ja kuidas nooremapoolne Birgit Piibur PG kohal hakkama saab. Kas ta on valmis? Võibolla ma pean ise mängujuhi ülesandeid täitma.

Koondis täna on selline, et mõni mängija justkui peab sammu ette astuma, ennast kõrgemal tasemel märku andma? Olukord nõuab?
Esiteks ma näen, et vanemad tegijad peavad seda vankrit vedama – Mirjam Nikolai, Pirgit Püü ja mina. Loogiliselt võttes peaks mina mängima teistele, tõmmates vastaste kaitset enda peale ning looma teistele viskekohti. Siit tekib aga küsimus, kas ka teised oskavad mulle luua võimalusi? Me ei ole senistel treeningutel neile asjadele piisavalt pühendunud. Õnneks on veel aega.

Kirjelda lõpetuseks naiskonna sisekliimat, emotsionaalset atmosfääri.
Vara rääkida pisut. Tegime Tallinnas kolm-neli päeva koos trenni. Seda ma võin küll öelda, et hea on koondise juures olla.

Paar päeva enne mängu siin on üsna kerge ja mõnus olla, paistab et kõigil. Enne otsustavat sammu võib nii mõnigi kõvasti pablama hakata ja väljakule astudes on kramp sees. Seda on ennegi juhtunud ning see halvab mängu. Selleks aga ongi vaja rahvusvahelist kogemust.

Liitu