Noorena ise korralikul tasemel korvpalli mänginud Villomann räägib Eesti korvpalli 100. sünnipäeva puhul antud intervjuus muuhulgas, kuidas ta juhuse tahtel televisioonis tundmatus kohas vette visati ja edukalt välja ujus. Loomulikult ei saa me üle ega ümber Eesti korvpallis legendaarseks saanud hooajast 1990/91, kui Tallinna Kalev krooniti viimaseks Nõukogude Liidu meistriks. Meie loo kangelane nägi kõike seda väga lähedalt pealt ja paljude spordifännide meeltes seostuvadki toonaste korvpallilahingute emotsioonid just Villomanni häälega.

Katkendid intervjuust:

Mis veel toona ühe korvpallireportaaži tegemise juurde käis, millest tänasel televaatajal pole võib-olla aimugi?

Nõukogude ajal tehti nii, et oli kaks meest, üks tegi vene keeles ja teine eesti keeles. Kommenteerisime Fjodor Prussakoviga kahekesi, tema vene keeles ja mina eesti keeles. Polnud ka mingisuguseid abivahendeid, kust tuleks vajalikud andmed kätte. Ise pidi jooksvalt kõik üles kirjutama, kes punkte viskas või kes vea tegi. Suur paberileht oli nina all ja kogu aeg aga märkisid juurde kõiki olulisi statistilisi andmed. Kui Fjodor Prussakov ära suri, hakkasin üksinda kahes keeles tegema, kuna mul oli sõjaväes saadud praktika tõttu vene keel veel nii hea. Ja siis tegingi kuni Nõukogude aja lõpuni üksinda kahes keeles.

Kuidas see asi käis, samal ajal rääkisite korvpallireportaažil nii eesti kui vene keeles?

Ikka samal ajal, jah. Kaks-kolm minutit tegin eesti keeles, siis kaks-kolm minutit vene keeles. Tegin vene keeles ülevaate ära, mis vahepeal oli juhtunud ja siis läksin jälle eesti keele peale üle. Niimoodi pidevalt vahetasin keelt. Vahest jäi vene keele osa natuke lühemaks, kuna panin eesti keelele siiski rohkem rõhku. Vene keelt oli võib-olla seal minut-poolteist vahepeal. Ütlesid eetrisse skoori, kes kui palju punkte visanud oli ja kui palju vigu oli tehtud. Siis läksin tagasi eesti keele peale üle. Ei tahtnud vene keelt nii palju sinna vahele toppida.

***

Kui me räägime režissööri tööst, mida Te samuti erinevatel aegadel olete palju teinud, siis millised arengud selles vallas on toimunud?

Töö on oluliselt muutunud. Juba tehnika on hoopis teine, näiteks korduste aparaate algusaegadel polnud. Režissööri töö on muutunud raskemaks, sest tuleb kogu aeg olla valmis kaamerate vahetamisega, samal ajal panna kordused ja siis uuesti üle minna. Alguses oli neli kaamerat või kohati isegi kolm. Nüüd on viis kaamerat, pluss veel kõik muu sinna juurde. Tiitreid tuleb panna ja ära võtta ning statistilisi näitajaid ekraanile lasta.

Kui palju te spordihuvilisena jälgite televiisorist spordiülekandeid ja kui palju Te endise kommentaatorina hindate teiste spordikommentaatorite tööd?

Eks ma endamisi ikka hindan, aga ma ei taha hakata kedagi esile tooma või maha laitma. Sporti vaatan aga nii palju, kui naine lubab (Naerab.).

Kui palju tavaliselt lubatakse?

(Naerdes.) Ta ikka üldiselt lubab.

Telepilti spordivõistlustelt toodetakse tänapäeval kordades rohkem kui vanasti. Kuidas on üldine spordikommentaatorite tase Eestis aastatega muutunud?

On väga häid kommentaatoreid ja on ka neid, keda ma eriti kuulata ei tahaks. Üldine tase on kõvasti tõusnud, sest praegu on reportaaži tehes väga palju materjali kasutada. Sportlaste kohta võib rääkida kogu eluloo ära ning olemas on kõikvõimalikud statistilised andmed. Midagi iseenesest ei tule ja olen vaadanud, et mõned mehed on ikka väga kõvasti tööd teinud ja seda muud materjali on vaat liigagi palju ning see hakkab juba segama.