Leedu legendi eeskuju Eesti treeneritele
Mängijad on neid varmad kasutama. Näiteks 17-aastane Martynas Arlauskas, kes veel mõned aastad tagasi pusis Euroopa noorte liigas EYBL Sabonise korvpallikooli rivistuses ka Eesti klubide vastu, sai Euroliigas käe valgeks möödunud nädalal peetud kohtumises Madridi Realiga. Kaks punkti tõi ta ka reedel Moskvas kurikuulsa CSKA vastu.
Seejuures oli Arlauskas üks kolmest noorest mängumehest - lisaks ka 19-aastane Gytis Masiulis ja 21-aastane Paulius Valinskas - kes CSKAga kohtumise viimastel minutitel Žalgirise väljakuperemeestele ohtlikult lähedale tõid. Lõpuks pääses Euroopa üks tugevaim klubi Leedu rahvusliku uhkuse vastu vaid kolmepunktilise võiduga.
Jasikevicius ei hakanud võimaluse tekkides tõmblema ning kogenud mehi platsile tagasi saatma, vaid lasi noortel alustatu lõpuni viia. Tulgu mis tuleb - noored olid oma võimaluse ära teeninud. Just selliste kogemuste abil võib mõne aasta pärast kasvada neist tõelised mängumehed, kes teevad Euroliiga mängudes juba suuri tegusid. Nii kasvatatakse omale järelkasvu. Nii talitatakse korvpallimaal.
Sama filosoofiat edendab ka Tel Avivi Maccabi peatreener Neven Spahija. Neljapäeval kasutas ta Milanoga mängus oma klubi noorema põlvkonna mängijaid 19-aastast Yovel Zoosmani ja 21-aastast Jonah Boldenit kümmekond minutit. Ikka selleks, et tulevikus neile kogemusi anda. Hea näide on ka Baskonia värske peatreener Pedro Martinez kes leidis pingelises mängus Ateena Panathinaikosega 10 ja pool minutit mänguaega 21-aastasele lätlasele Rinalds Malmanisele.
Kõike seda tehakse nende mängijate tuleviku nimel. Suure tõenäosusega ei teaks me 18-aastast Luca Doncicit praegu sellise küpse mängijana, kui Madridi Reali peatreener Pablo Laso, poleks teda juba tunamullu Euroliiga kohtumistes karastanud.
Loomulikult ei anta mänguminuteid niisama. Noored peavad need välja teenima. Kuid ka treeneritel peab olema julgust neid platsile saata. Korvpalliklubi ei saa elada ainult tänases päevas ning rullida läbi hooaja ainult veteranide toel. See pole jätkusuutlik.
Eestis kasutab noori julgelt Tartu Ülikool. Klubi sõnul tehakse seda teadlikult, oma osa on selles aga ka olude sunnil. Eelarve on napp ning meekonnajagu heal tasemel pallureid pole suudetud palgata. Noored on kogenud mängijate kõrvale vette visatud ning nende asi on sealt välja ujuda. Seni pole see väga hästi õnnestunud, kuid neile tuleb anda aega. Seda ei tohi unustada ka meeskonna vanemad mängijad.
Erinevate põlvkondade kokku sulatamine on pikk protsess ning esialgu tabavatest tagasilöökidest ei tohi lasta motivatsioonil langeda. Vastupidi, oma kogemuse ja energiaga tuleb noori toetada. See on ainus võimalus, välistamaks seda, et mõne aasta pärast ei peaks me nägema koduliigas 40-aastaste veteranide korvpalli, vaid kaasaegset kiiret, agressiivset ja teravat mängu.
