Korvpallikoondise peatreener Jukka Toijala: ma ei tulnud siia, et eestlasi korvpalli mängima õpetada

 (3)
Eesti vs Itaalia Korvpall
Jukka Toijala.Foto: Margus Pahv

Eesti korvpalliliit jätkas 100. juubeliaasta artiklitesarja meeste korvpallikoondise peatreeneri Jukka Toijala intervjueerimisega.

Hea suhtlejana tahab Toijala lisaks koondise peatreeneri ametile olla ka mees, kes ühendaks Eesti korvpalli ja tekitaks paremat sünergiat meestekoondise, noortekoondiste ja klubide vahel.

Tuleb välja, et Toijala on olnud väikestviisi Eesti korvpalli fänn juba 1990-ndate algusest, kui tegi oma debüüdi Soome U18 koondises just Gert Kullamäe juhitud eestlaste vastu. Lisaks lahendame kogenud treeneri abil intervjuu käigus ära ka vastuolu, miks ennast pehmeks ja tagasihoidlikuks rahvaks tunnistavad soomlased paistavad korvpalliväljakul hoopis silma agressiivsuse ja karmi hoiakuga.

Aastal 1939 peetud korvpalli EM-il alistas Eesti koondis Soome...

Jah, tean seda tulemust... 91:1 oli see.

Need ajad on ammu möödanik ja nüüd oled Sina soomlasena tulemas eestlastele korvpallimängu õpetama?

Ega ma ei tule eestlasi õpetama (Muigab.). Ma tulen oma Eesti kolleegidega koostööd tegema ja loodetavasti olema abiks siinse süsteemi arendamisel. Kindlasti ei tule ma siia, et hakata teile ütlema, kuidas seda mängu peaks mängima. Minu eesmärk on aidata erinevad tükid tervikuks liita ja seeläbi tõsta Eesti korvpall kõrgemale tasemele. Selline on ka alaliidu visioon, et aastaks 2030 minna samm-sammult paremaks. Me kõik saame aru, et see võtab aega ja treeneritöö on sarnaselt väljakul toimuvale meeskonnatöö.

Seotud lood:

Soome korvpall on viimase 10-20 aastaga üles ehitanud toimiva süsteemi. Mis saladus selle taga on?

See areng ei toimunud nii, et ühel hommikul otsustasime midagi teistmoodi tegema hakata. On tehtud häid valikuid, et koondada parimaid treenereid ja mängijaid juba noorteklassidest alates ja panna nad kõik uskuma ühtsesse süsteemi. Hetkel on korvpall Soomes populaarsem kui paarkümmend aastat tagasi ja see aitab meil ala juurde tuua talendikamaid mängijaid. Lõpuks loevad väikesed asjad, kui väga oluline on olnud ressursi panustamine treenerite teadmiste süstemaatilisse tõstmisesse. Arendatud on ka noorteliigasid. Kui panna kogu raha vaid täiskasvanute koondistesse, võib see lühiajalist edu tuua, aga pikema vaate jaoks tuleb alustada järelkasvust.

Mida Sa teadsid Eesti korvpallist enne, kui võtsid vastu pakkumise tulla meie rahvuskoondise peatreeneriks?

Olen Eesti korvpalli jälginud ammusest ajast. Kui ma veel mängisin, mis oli juba päris ammu, siis minu esimene noortekoondise kohtumine oli Eesti vastu. Olin siis 18-aastane ja see toimus vist aastal 1990. Mäletan, et mängisime Kajaanis ja Gert Kullamäe oli vastasvõistkonnas. See oli minu esimene kokkupuude Eesti korvpalliga.

Sa lausa mäletad Kullamäed tollest 30 aasta tagusest mängust?

Ja-jah. Ma hiljem jälgisin nii Kullamäe kui Aivar Kuusmaa ja Tiit Soku karjääre, kui nad välismaal mängisid. Olen sellest ajast Eesti korvpallil silma peal hoidnud. Suureks abiks on olnud juba 16. korda iga aasta alguses toimuv Läänemere maade korvpalliturniir, kuhu ma olen peaaegu alati võimalusel üritanud tulla. Klubitasandil on BC Kalev/Cramo andnud põhjust neil silma peal hoida, sest VTB Ühisliiga näol on mängitud kõrgemal tasemel kui Soome klubid. Kuigi mul on palju vaja veel õppida, siis usun, et tean juba praegu Eesti korvpallist küllalt palju.

Nõukogude Liidus nimetati meie stiili akadeemiliseks korvpalliks. Kas nüüd umbes 30-aastase iseseisvuse jooksul on siinpool Soome lahte mängitav korvpall mingis teises suunas arenenud?

N-Liidu süsteemis oli eestlastel väga suur roll. Paljud mängijad said ennast proovile panna Nõukogude Liidu koondises ja seetõttu on korvpallil siin suured traditsioonid. Eks midagi peab Eesti korvpall Nõukogude ajast kaasa võtma, aga täna peab arendama 2020-ndate aastate korvpalli. Praegu üritatakse taas liikuda rohkem spordikoolide süsteemi suunas ja see on minu arvates õige tee. Tean, et Audentese Spordigümnaasiumil on olnud nii halvemaid kui paremaid päevi, kuid siin on ka minu üks ülesanne aidata kooli taset tõsta, et noored Eesti pallurid ei peaks kvaliteetseid treeningtingimusi piiri taha otsima minema.

Korvpallimaailmas on mõned väikeriigid, kes püsivad stabiilselt väga edukana, nagu näiteks Leedu ja Sloveenia. Kas Eesti saaks midagi neist üle võtta ja mis see oleks?

Iga riik peab leidma enda stiili ja oma tee. Aga Sloveenia, Leedu ja miks mitte ka Läti on heaks eeskujuks, kuna väikeriikidena suudetakse suures spordis kaasa lüüa. Ja korvpall on globaalselt üks suurimaid meeskonnaalasid. Me Eestis saame õppida, aga peame siiski arendama oma stiili. Mina saan Soomest tuua häid ideid, mis meile on edu toonud ja proovida neid siin ellu viia. See pole copy-paste.

Kui suur vahe on keskmise soomlase ja keskmise eestlase iseloomuomadustes?

Kindlasti on. Ma ei tahaks liialt üldistada, aga iga kord, kui mina olen eestlaste vastu mänginud või treenerina töötanud, siis mulle tundub, et eestlased on soomlastest väljakul karmimad. See on esimene asi, mis mulle pähe kargab. Ehk on see tingitud ajaloost, kui olite Nõukogude Liidu osa ja pidite raskustega toime tulema. Soomlased kipuvad paljudes olukordades jääma liiga pehmeks.

Lätlastel on palju anekdoote, et eestlased on ülimalt aeglased. Mida sellest arvata?

Mina pole seda märganud ja loodan, et need naljad tõele ei vasta (Naerab.). Tihti on nii, kui millestki palju räägitakse, siis hakatakse isegi uskuma, kuigi sellel ei pruugi olla mingit tõepõhja all. Soomes me räägime endast kui liiga heatahtlikust ja pehmekoelisest rahvast. Korvpalliväljakul peab olema karmim ning noorema generatsiooni pallurid on meil selles plaanis tulemas teistsugused.

Tahtsingi küsida, et viimane asi, mis Soome noortekoondiste mänge vaadates silma hakkab, on pehmus ja heatahtlikkus.

Jah, see on tõsi. Aga olemegi pika aja jooksul õpetanud oma mängijaid olema väljakul karmimad. See on meie noortemeeskondade igapäevatöö üks osa, et õpetada pallureid olema aktiivsed ja agressiivsed. See ei tule meil loomulikult, vaid vajab pidevat harjutamist. Eelmisel suvel käisid Poola meeskonnad Soomes külas ja sealsed juhendajad sõnasid pärast treeningute jälgimist, et nüüd nad saavad aru, kust soomlaste agressiivne mängustiil tuleb - igas trennis rõhutatakse seda. Mängijate mentaalsust saab muuta treeninguga. Võime mõelda, et oleme pehmed, aga igapäevaselt harjutades suudame mängida karmimalt. Kindlasti leiame ka eestlaste mängustiilis midagi sellist, millele peab igapäevaselt rõhku panema.

Kuidas hindad jaanuaris toimunud BSBC turniiril mänginud Eesti U16 ja U18 järelkasvukoondiseid?

Minu silmis on Eesti ja ka Läti koondistes paremaid talente kui näiteks Soomes või Rootsis. Nii U16 kui U18 koondises oli väga põnevaid tüüpe. Mulle väga meeldis see, kuidas U18 koondis tegutses väljakul ühtse meeskonnana. Oli näha, et neil oli nägu naerul ja väljakul olemisest tunti rõõmu. See on küll tõsine spordiala, aga kui mängimist ei naudi, siis ei saa endast kunagi 100% kätte. Lapsed alustavad korvpalliga seetõttu, et see on lõbus ning see peakski kuni lõpuni lõbusaks jääma.

Kui Eesti korvpallis on 100 aastat selja taga, siis uus 100 ootab ees. Kas saja aasta pärast mängitakse Eestis korvpalli?

Loomulikult, aga meie silmad tõenäoliselt seda ei näe (Muigab.). Eks aeg-ajalt peabki peatuma ja mõtlema veidi pikemas plaanis, aga treenerid analüüsivad reeglina praeguses momendis toimuvat ning vaadatakse ette järgmisele trennile või mängule. Mina olen seda tunnetanud, et kindlasti tuleb vaadata minevikku ja austada traditsioone. Loeb aga see, mis toimub täna. Pole nii oluline, mis juhtus eile või leiab aset homme. Elame rohkem hetkes ja anname ennast igal momendil parima.

Korvpall on 100 aastaga tohutult muutunud. Mis suunas liigub Sinu arvates korvpall järgnevatel kümnenditel?

See on raske küsimus, sest korvpall on sportmäng, mis aja jooksul teistest aladest rohkem reegleid muutnud. Tuli kolmepunktijoon, lühendati rünnakuaega ja lisaks pidevalt palju väiksemaid muudatusi. Saja aasta jooksul kindlasti areneb mäng veel edasi ja mine tea, võib-olla tõstetakse ühel hetkel isegi korvirõngaid kõrgemale. Minu ajal panid 1-2 meest igast tiimist pealt, nüüd suudavad seda põhimõtteliselt kõik. Kuna tulevikku ennustada pole võimalik, soovitangi kõigil fookust tänasel hoida ja pigem hetke nautida.

Kui räägime Eesti meestekoondisest, siis mida plaanid Sa muuta ning omalt poolt tiimi kaasa tuua?

Esmatähtis on kõik mehed lipu alla saada. Palluritega rääkides oli meeldiv kuulda, kui öeldi, et koondisesse tullakse ikka hea meelega, kuna oma rahvuskaaslastega on lõbus koos mängida. Sellist häälestatust ma soovingi näha, et koondisel oleks väljakul mõnus olla, aga samas suudaksime töötada rohkem kui vastased. Loodan, et publik näeb ja hindab seda, kui kõik on väljakul näljased ja energilised, kuid võtavad seejuures asja rõõmsalt ja lasevad sellel ka välja paista. Side fännidega on koondise jaoks kindlasti väga tähtis.

Korvpall 2030 arengukava näeb ette, et Eesti koondis peaks hakkama regulaarselt jõudma EM-finaalturniirile. Kas see on reaalne plaan?

Vaadates Eestis peale kasvanud talente, siis minu arvates on see tehtav. Kuna osa mängijaid on varakult välismaale läinud, on ülimalt oluline hoida omavahel sidet. Peame siit Eestist pidevalt huvi tundma, kuidas läheb meie mängumeestel igapäevaelu Itaalias, Hispaanias või kus iganes nad on. Mängijad peavad tundma, et nad on osa Eesti korvpallist. Loodetavasti suudame tõsta ka kohalike spordikoolide taset ja kõik noored ei pea piiri taha minema. Et leviks mõtlemine, et jään Eestisse, arendan ennast teatud tasemele ja lahkun siis karjääri tegema.

Kui BSBC turniiril kohtusid Eesti ja Soome, siis kelle poolt Sa olid?

(Muigab.) Ütlesin tribüünil mõlema riigi kolleegidele, et minul on lihtne - ükskõik, kumb võidab, saan ikka rõõmustada. Mulle meeldisid mõlemad mängud, nii U16 kui U18. Nautisin, kuidas Eesti U18 koondis tuli kaotusseisust välja ja näitas, et suurema tahtmisega on võimalik võita. See on hea eeskuju ka meestekoondisele, et endast mängus kõik andes on võimalik midagi saavutada.

Kas Sul on oma nimekiri noortest Eesti korvpalluritest, kes võiks 3-5 aasta perspektiivis koondisesse jõuda?

Ma õpin iga päevaga uusi nimesid juurde ja mitte kõiki noori polnud võimalik BSBC turniiril näha, osad olid oma klubide juures. Aga lisasin ka siit turniirilt poisse pikka nimekirja, mis meil on koostatud. Samas, on väga keeruline praegu näiteks 2004. või 2005. aastal sündinud poisse vaadates öelda, kui kaugele keegi neist jõuab. Mõned noored võivad hetkel olla täielikult pildilt maas, kuid kerkida lõpuks väga kõrge tasemega mängumeheks.