KOMMENTAAR: Tänud, Lukovic ja Vene, et tartlased tagasi korvpallikaardile tõite!
Põhjust ei pea kaugelt otsima, sest mõlemad tänavuse hooaja omavahelised kohtumised on tõestanud, et tegu on võrdsete ja heal tasemel meeskondadega.
Eriti põnevaks teevad duelli mõistagi tartlased, kes leidnud tänavu haruldaselt hea mängusoone (eurosarjas 7 võitu järjest!). Paistab, et Gert Kullamäe on saanud peatreenerina lõpuks õiged võlusõnad selgeks ja ka koosseisu varasemast huvitavamaks. Muide, ka mullu mängis meeskond ju tegelikult kohati üsna hästi, ent erinevalt tänavusest hooajast ei suudetud siis tasavägiseid mänge sisuliselt üldse oma kasuks pöörata.
Kaks kõva leedulast ja mitte nii kõva Simpson
Kui Kullamäe dirigeerib meeskonda väljaku kõrvalt, siis platsil on need mehed, kes tartlaste mängu peavad ohjades hoidma, Augustas Peciukevicius ja Vilmantas Dilys. Seejuures võib mõlema leeduka Tartusse saabumist nimetada äärmiselt õnnelikuks juhuste kokkusattumuseks.
Esmalt välkkiire Peciukevicius, kes ei teaks siinsest korvpallist ilmselt suurt midagi, kui Priit Vene poleks teda paar aastat tagasi Pärnusse endaga kaasa võtnud. Lisaks on selge seegi, et kui leedukad oleks näinud Peciukeviciuses sellist mängumeest, nagu temast tänaseks päevaks sirgunud on, poleks teda väikseimasse Balti riiki lastudki. Meie õnneks hoiab aga kõva individuaalse trenni poolest tuntud Peciukevicius nüüd Eesti klubikorvpalli lippu kõrgel. Muide, koos Peciukeviciusega Pärnusse mängima saabunud Osvaldas Matulionis on tegemas korralikku hooaega Hispaania esiliigas, kus ta oma meeskonna ühe liidrina on toonud keskmiselt 9 punkti mängus.
Teisalt Dilys, kes sattus Tartusse vaid tänu sellele, et Rock otsis novembris asendust Uroš Lukovicile, kes keset hooaega otsustas meeskonnast lahkuda, ning täpselt samal ajal tekkisid Dilysel Nevezises "meeskonnasisesed arusaamatused", nagu mees ise on öeldnud. Seda, et Dilys mängu nimega korvpall jagab, tõestas Sabonise korvpallikooli kasvandik juba oma esimestes mängudes ning selles kahelda pole põhjust ka täna, mitu kuud hiljem.
Leedukate, seejuures eriti just Peciukeviciusega, saab hea võrdlusmomendi luua Vincent Simpson, keda võib nimetada tüüpiliseks Eesti tippklubides mänginud korvpalluriks ehk meheks, kes justkui oleks nagu mänginud siinmail, aga järgmisel hooajal ei mäleta teda enam keegi. Vaevalt Tartu tänavu kolme Simpsoni-suguse võõrleegionäriga sarnast edu oleks saavutanud.
Pikk pink tänu heas vormis eestlastele
Ent muidugi ei tasu unustada ka meie oma mängijaid, sest leedukad ja Simpson kolmekesi vaevalt niivõrd palju võite oleks noppinud. Kui vahepeal tundus, et Eestis pole peale Kristjan Kanguri enam ühtegi meest, kes kolmese vabalt positsioonilt pea alati sisse sopsaks, siis Janar Taltsi ja elu parimat hooaega tegeva Tanel Kurbase tänavused esitused süstivad korvpallisõpradele usku ja lootust, et vast polegi seis niivõrd hull. Kahe eelnimetatud eestlase mängu on olnud hea vaadata ka muudes elementides, mitte ainult kaugvisetes.
Unustada ei tasu ka Joosep Toomet, Timo Eichfussi, Marek Doroninit, Gert Dorbekut ja Kullamäe-Kuusmaa aegadest ainsana mängimist jätkavat Valmo Kriisat, kes on võidumängudes oma kõrvalrollidega kenasti hakkama saanud.
Pole kahtlustki, et õhtusest Kalev - Rockist tuleb taas haarav ning - mis kõige tähtsam - heatasemeline mäng. Ei muud kui kõik õhtul saali!
