„Igatepidi vahva sell oli,“ lausus Rebane Delfile. „Ma ei kujuta ette, miks temaga selline asi võis juhtuda, ta ei olnud üldse sellist tüüpi. Kurb, väga kurb.“

Rebase sõnul jalutas ta just metsas koeraga, kui talle teatati Kesküla surmast. „Nii värske, rabav ja uskumatu uudis. Kuulsin seda natuke aega tagasi ,“ tunnistas ta. „Tulin just tuppa, joon kohvi ja mõtlen.“

Rebane meenutas, et Kert Kesküla aastakäigu korvpallurite seas oli ta üks eredamaid kujusid. „Mitte ainult minu õpilaste hulgast, vaid terves Eestis arvestatav mängumees,“ kõneles ta. „Meie võistkonnas oli ta selline mängumees, kes hoidis võistkonda koos - kui vaja, ütles ka halvasti.“

„Hästi sõbralik mängumees, igatepidi sõbralik poiss,“ ei olnud Rebane kiitusega kitsi. „Kui ta mängis U22 Eesti koondises, siis seal tegi ta oma elu parimad mängud. Ka seal oli ta mängija, kes meeskonna nooremaid ja vanemaid ühendas.“

Kahjuks tabas Kesküla aga jalavigastus ja seetõttu ei saanud ta treeneri hinnangul kogu oma potentsiaali välja tuua. „Võin endale ka tuhka pähe raputada, et ta päris tippu ei jõudnud, et jätsin mõned asjad treenerina tegemata,“ kõneles Rebane.

„Ta oli selline tüüp, kes sai igal pool elus hakkama,“ hindas Rebane ja meenutas, et imekspandav oli Kesküla visadus vigastusest paranemisel. „Ma nägin, kuidas ta tuli välja päris raskest jalavigastustest, kuidas ta iga päev tegi jõusaalis harjutusi, kolm-neli kuud järjest, see näitab mehe iseloomu, mis tahtejõuga ta seal tööd tegi,“ rääkis treener.

„Inimesena oli ta ikka väga mõnus ja lahe, helistasime sünnipäevadel, aga sel aastal ma teda näinud ei ole,“ ütles Rebane ja lisas, et tema teada tegi Kesküla Soomes tööd ja mängis seal veel vaikselt niipalju kui tal jalg kannatas.