Kes kellele bussis istet peaks pakkuma?

 (9)
Kes kellele bussis istet peaks pakkuma?
Pilt on illustratiivneFoto: Taavi Arus

Korvpallikohtunik ja isa Oliver Jakobson mõtiskleb treenerite käitumise üle võistluste ajal ning sellele, kuidas see mõjutab meie väikeste pallivõlurite psüühikat ja tulevast käitumist. Täispika teksti leiate ajakirja Basketball märtsi numbrist.

Olen mitu head aastat tagasi ühe poiste mängu, kui ma ei eksi, oli see C-klassi oma, üsna algusfaasis kinni pidanud ning teinud mõlemale treenerile märkuse, et taolist sõnavara ma platsi kõrvalt kuulda ei taha. Krõbedate sõnade valangu ohvriks olid aga väikesed poisid, mitte vilemehed. Õnneks mõlemad treenerid mõistsid ja olles neid hiljemgi näinud, pole neile enam ette heita midagi. Ometi on ikka ja jälle ette tulnud situatsioone, kus treenerid pilluvad õhku sõnade tiraade, mille eeskujulik telekanal kataks piiksudega. Ohvriteks on nii mängijad kui ka kohtunikud.

Kas 12aastane on pede?

Kuigi Linnateatri piletite hankimine on vaevanõudvam kui nõukaajal värviteleviisori ostmine, soovitan kõigile minna vaatama sealset etendust „Hecuba pärast“. Selles spektaaklis läheb Indrek Ojari kehastatav tegelane vaatama oma teismelise poja korvpallimängu. Poisi treener kostitab oma hoolealuseid väga vängete sõnadega – kõige tihedamini võrdleb ta treenitavaid nende mehikestega, kes vikerkaarelipu alla koonduvad. Ning terve saal naerab! Tõsi, vihast sülge pritsiv ja leemendava näoga Alo Kõrve on oma rollis ääretult tõetruu ja omamoodi naljakas, kuid teades, et loo on kokku kirjutatud trupp ise, siis tekib küsimus, kust on nad sellele tegelaskujule eeskuju leidnud. Kas selline inimene on päriselt ka olemas? Ja kas ta tõepoolest tegeleb noortega?

Tunnistan, et nii markantset juhtumit pole ma kohanud, kuid üsna ebamugav on ka siis, kui pead pealt nägema, kuidas mängus ebaõnnestunud laps saab lihtlabaselt sõimata. Tegelikkuses puudub kohtunikul õigus sekkuda treeneri-mängija omavahelisse suhtlemisse, isegi kui nad kasutavad sidesõnadena kõikvõimalike suguorganeid. Tõsi, kui roppused hakkavad juba üle saali kõlama või pöördutakse näiteks ebaviisakalt lauakohtunike poole, peaks kohtunik treenerile märku andma, et aitab küll. Kuid olles isegi seda teinud, kõlab vastuseks: „Ega ma sulle ju ei öelnud!“ Kuid kui treener töötleb varumeeste pingil istuvat noorukit, tehes seda küll poolvaljult, nii et suurte kõrvadega kohtunik kuuleb, ei saa me sinna kuidagi sekkuda.

Mängu astuvad lapsevanemad

Mõnigi kord oleme pärast mängu riietusruumis kolleegidega arutanud, miks pealtvaatajad on vastaste, kohtunikest rääkimata, suhtes nii vaenulikud ja pahatahtlikud? Kas omade võitu soovides unustatakse ära see, et me kõik oleme lihast ja luust inimesed? Ühel poiste mängul olin tunnistajaks järgmisele sõnavõtule: „Kui sa veel meie omadele haiget teed, siis tulen alla ja murran sul kõik sõrmed ära!“ Ning selle autoriks oli ... ühe mängija ema! Kui juba naisterahvas lubab endale midagi sellist – ja seda selge ja kõlava häälega üle platsi , siis on ikka maailmas midagi väga viltu.
Lõpetuseks üks eriti jõhker tõestisündinud lugu. Tuttav judopoiss rääkis kord loo, kuidas ta vahetas võidetud matši järel rahulolevana riideid ja samas riietusruumis oli ka temalt finaalis kaotuse vastu võtma pidanud Venemaalt pärit poiss. Ühel hetkel tormas riietusruumi sisse teise poisi treener, kes oli ühtlasi ka ta isa. Mees virutas teismelisele poisile jalaga kahe jala vahele ning kui poiss valukrampides maha varises, kummardus ta poja kohale ning küsis imestunult: „Sul on valus? Sul ei saa sealt valus olla, sest sa maadlesid nagu tüdruk!“