Korvpalliklubi Tartu Rock sai laupäeval Balti liigas kolme kaotuse kõrvale teise võidu, alistades Valmiera 83:69. Kahjuks ei saa aga edastada mängijate arvamusi selle kohta, mis võiduvõtmeks kujunes või kas lõpuks on peatreener Üllar Kerde nõudmistele pihta saadud.

Tanel Tein ja Gerd Kullamäe teatasid eile, et neil ei ole aega meediaga suhelda. Kerde enda telefon jäi korduvatel katsetel tummaks. Vaid Vallo Allingu tunnistas viisakalt, et treener on rääkimise ära keelanud, sest mitte ükski ajakirjanik ei ilmunud mängujärgsele pressikonverentsile.

Nii et lihtlabane solvumine. Meenutab lasteaias põrnikatantsu esitanud lapse jonni, kelle vanemad ei jõudnud võsukese etteastet kaema. Kahjuks on see reaalsus: alasid, klubisid ja sportlasi on palju, ajakirjanikke aga vähem. Igakord ei jõua. Kui palju leheneegreid käib näiteks Eesti saalihoki mängujärgsetel pressikonverentsidel?

Üsna sarnaselt tujutses Kerde ka siis, kui Rock võõrustas Eesti meistriliiga avamängus Kalevit. Pärast mängu korraldati pressikonverents, kuhu olid kutsutud vaid Rocki mängijad. Kuid lehte on vaja pista ju ka kalevlaste kommentaare! Nii ei saanudki lehemehed enne pressikonverentsile minna, kui olid paar sõna vahetanud pesemast tulnud Kristjan Kanguriga. Duširuumi ukse taga käis Kerde aga tänitamas: kui te nüüd kohe pressikonverentsile ei tule, siis teiega ei räägita. Lõpuks ta leebus.

Veel mullu, kui Kerde tegutses Tiit Soku kõrval Nybiti ja Eesti koondise abitreenerina, käitus ta väga mõistvalt ja vastutulelikult. Ei tahaks uskuda, et vastutusrikkale Tartu Rocki peatreeneri kohale suundumine, on teeneka juhendaja närvid nii ruttu puntrasse ajanud. Keda see keeld õieti karistab? Spordisõpru ja ka klubi sponsoreid. Nii et milles asi, härra Kerde? Palun suhtleme.

Märt Roosna