KATKEND RAAMATUST | Kaheksa linna korvpalliturniiril Leningradis 1941
„Herbert Niiler. Eesti korvpalli teerajaja lugu“ toob meie lugejatele lähemale mehe, kes oli kahtluseta 20. sajandi esimese poole märgilisemaid spordiuuendajaid Eestis ning kuulus ühtlasi 1930. aastate korvpallielu olulisemate nimede hulka maailmas. Tema juhitud Eesti koondis osales olümpiamängudel ja Euroopa meistrivõistlustel, ta kirjutas rahvusvaheliselt head tagasisidet saanud korvpalliõpiku ning jõudis 1940. aastate alul tagant tõugata veel korvpalli arengut Nõukogude Liiduski. Kahjuks oli ta sunnitud 1944. aastal koos perega Eestist lahkuma, kohandades oma elu ringi vastavalt Saksamaa põgenikelaagrites ja Ameerika Ühendriikides pakutud võimalustele.
Seetõttu, aastakümneteks raudse eesriide taha jäänuna, on Herbert Niileri tegevus jäänud Eestis suuresti läbi uurimata ja tagantjärele väärika tähelepanuta. Nüüd ilmavalgust nägev raamat – tõlgitud, täiendatud ja parandatud versioon Herbert Niileri algselt inglise keeles ilmunud mälestusteraamatust „Estonia to America“ – muudab loodetavasti olukorda põhjalikult. Raamat annab ülevaate nii Niileri rollist Eesti spordielus kui ka tema perekonna seikluslikust Eestist lahkumisest sõjapäevil, elust põgenikelaagrites Saksamaal ning jõudmisest vabasse maailma. Raamatut täiendab põnev fotovalik, kirsina tordil on aga esmakordselt ära toodud valimik omaaegse legendaarse FIBA peasekretäri Renato William Jonesi kirjadest Herbert Niilerile.
Teine katkend. Kaheksa linna turniiril Leningradis 1941
Hotellis külastasid meid mitmed pikalt Leningradis elanud eestlased, kes olid kuulnud raadiouudiseid meie võitudest. Tuhanded inimesed, kes ei mahtunud Kirovi paleesse mänge vaatama, seisid hoone ees platsil ja kuulasid ülekannet valjuhäälditest. Trollibussis tulid meie omavahelist vestlust kuulnud eestlased juurde ja soovisid emakeeles edu. Meid hotellis külastanud kaasmaalased rääkisid oma kogukonna kohutavast saatusest – 1936. ja 1937. aasta terrori järel suleti eestikeelsed koolid ja eestlaste seltsid-ühingud ning tuhanded kaasmaalased arreteeriti ja küüdidati. Eesti taustaga nõukogude kodanikke ei peetud sobivaks sõjaväes teenima. Üks noor eestlane rääkis mulle, et tema sissetulek oli 75 rubla kuus, millest ei piisanud ei elamiseks ega suremiseks.
Ehkki Leningradi kauplustes polnud riidekraami eriti saada, suutsin oma naisele osta mõned hallid oravanahad, millest jätkus kenaks karvamütsiks. Müügil oli ka Eestist imporditud talukaupa – peekonit, mune, võid, sinki-vorsti. Seda küll kümme korda kallimate hindadega kui Eestis. Eesti hinnad polnud veel muu Nõukogude Liidu elatustasemega kooskõlla viidud ning 1941. aasta märtsis olid meil teiste liiduvabariikidega võrreldes suhteliselt kõrged palgad ja madalad hinnad.
Nõukogude Liidus valitses ametlik seisukoht, et selles ühiskonnas pole prostitutsiooni. See kapitalistlik igand olevat ammu kadunud. Ometi võis Leningradi hotellides ja tänavanurkadel märgata just sel teel raha teenivaid naisi. Ühel kaunil blondil, hästi riides ja perfektse soenguga daamil, kes rääkis suurepärast inglise keelt, õnnestus pääseda meiegi hotellitubade sektsiooni. Ent me olime valvsad.
Pidime eesti keeles kõneldes ettevaatlikud olema ja teatud teemade arutamisest hoiduma. Kord olid meie mängijad ilma minuta parajasti lõunalauas, kus nende omavaheline jutt käis õnneks küll ainult spordist ja tüdrukutest. Ühtäkki astus nende juurde üks mees ja küsis eesti keeles, kes on meie võistkonna esindaja või treener. Kuna mind polnud seal, küsis ta järgmiseks meeskonna kaptenit. Ta tutvustas end meestele kui seltsimees Boris Kummi. See oli kardetud Eesti NSV julgeolekujuht, kes viibis parasjagu ametiasjus Leningradis.
Kumm küsis viisakalt, kuidas meie poistele Leningradis meeldib ja lubas mänge vaatama tulla. Järgmisel päeval, kui kohtusime Bakuu meeskonnaga, oligi ta kohal ja rõõmustas meie võidu üle. Ta kinnitas, et on meie üle uhke, suhtub Eestisse väga soojalt ja õnnitles kõiki mängijaid kättpidi. Oh, oleks ta vaid kuulnud poiste nalju selle „arenenud sotsialismi“ üle, mis oli meie väikese riigi elatustasemest väga kaugel taga. Kuid tulihingeline kommunist ei lasknudki end meiesuguste elustandardist eksitada – tema meelest pidi areng lihtsalt aega võtma, kuna alustati üsna nullist. Või oli reaktsioon selline: „Olgugi, et meil praegu veel ei ole korralikke pesuruume nagu on Eestis, aga küllap on meil kunagi isegi kullast tualettruumid“. Kellel on vaja kullast tualetti? Ainult ahnel kapitalistil?
Puutusin ka ise kokku ideelise kommunistiga. Moskva meeskonna kapten tungis ühel päeval minu tuppa, ise näost kahvatu ja hingetu. Minu mureliku küsimuse peale, mis lahti, vastas ta, et on oma võistkonnakaaslastes tõsiselt pettunud. Nood olevat nimelt ostnud meie meestelt ketse, kuid tema mängiks ennemini paljajalu kui kapitalistide toodetud jalatsites. Tuleb öelda, et Moskva võistkonnal ketse polnudki. Nad olid seni mänginud tennistes, kuid arvasid nüüd millegipärast, et ketsid võiksid nende mänguoskusi oluliselt paremaks teha. Loo ära kuulanud, ei olnud mul moskvalaste kaptenile öelda muud, kui et piinlik lugu tõesti. Seepeale pakkus tema, et võiksime avada ketside tootmiseks ühise sotsialistliku vabriku, kus mina oleksin toodete väljamõtleja ja tema vastutaks tootmise eest. Nii lahenes see intsident rahumeelselt. Tagasiteel aga avastasin, et meie poisid olid kõik oma ketsid venelastele ära ärinud, 150 rubla paar!
Kodus küsisid sõbrad uudiseid elu kohta Venemaal. Rääkisin, mida olin näinud, ja tutvustasin oma kenasti kujunenud suhteid ametiisikute, teiste mängumeeste ja treeneritega. Pajatasin külalislahkusest, vaatamisväärsustest ja kokkuvõttes meeldivatest muljetest. Mind ei usutud, mõnede meelest olin ajupestud. Kuid ma ei saanud ju kuidagi öelda, et mulle ei meeldinud sealne jäätis – see oli parim, mida olin kusagil kunagi söönud ja ma olin käinud seitsmeteistkümnes riigis, kaasa arvatud USA-s.
