KATKEND RAAMATUST | Euroopa korvpalli meistrivõistlustel Kaunases 1939


korvpall
KorvpallFoto: Priit Simson

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi ja kirjastuse Jutulind ühistööna ilmub peagi trükist raamat „Herbert Niiler. Eesti korvpalli teerajaja lugu“. Delfi avaldab sellest raamatust esimese katkendi.

„Herbert Niiler. Eesti korvpalli teerajaja lugu“ toob meie lugejatele lähemale mehe, kes oli kahtluseta 20. sajandi esimese poole märgilisemaid spordiuuendajaid Eestis ning kuulus ühtlasi 1930. aastate korvpallielu olulisemate nimede hulka maailmas. Tema juhitud Eesti koondis osales olümpiamängudel ja Euroopa meistrivõistlustel, ta kirjutas rahvusvaheliselt head tagasisidet saanud korvpalliõpiku ning jõudis 1940. aastate alul tagant tõugata veel korvpalli arengut Nõukogude Liiduski. Kahjuks oli ta sunnitud 1944. aastal koos perega Eestist lahkuma, kohandades oma elu ringi vastavalt Saksamaa põgenikelaagrites ja Ameerika Ühendriikides pakutud võimalustele.

Seetõttu, aastakümneteks raudse eesriide taha jäänuna, on Herbert Niileri tegevus jäänud Eestis suuresti läbi uurimata ja tagantjärele väärika tähelepanuta. Nüüd ilmavalgust nägev raamat – tõlgitud, täiendatud ja parandatud versioon Herbert Niileri algselt inglise keeles ilmunud mälestusteraamatust „Estonia to America“ – muudab loodetavasti olukorda põhjalikult. Raamat annab ülevaate nii Niileri rollist Eesti spordielus kui ka tema perekonna seikluslikust Eestist lahkumisest sõjapäevil, elust põgenikelaagrites Saksamaal ning jõudmisest vabasse maailma. Raamatut täiendab põnev fotovalik, kirsina tordil on aga esmakordselt ära toodud valimik omaaegse legendaarse FIBA peasekretäri Renato William Jonesi kirjadest Herbert Niilerile.

Seotud lood:

Esimene katkend. Euroopa meistrivõistlustel Kaunases 1939

See mulle kauaks meelde jäänud mäng toimus Eesti ja Läti vahel 1939. aasta Euroopa meistrivõistlustel Kaunases. Leedulased olid selleks mõõduvõtmiseks valmis saanud tohutu spordihalli, mis mahutas 12 000 pealtvaatajat. Võõrustajad tulid ise ka meistriteks ja see oli nende jaoks tõeline suurpäev – samas oli 90% Leedu meeskonnast tegelikult pärit USA-st ehk tegu oli leedu juurtega ameeriklastega. Turniiri teiste kohtade saatus otsustati aga alles meistrivõistluste viimase mängu viimasel minutil, kusjuures pretendendid parematele kohtadele olid Läti,Eesti, Prantsusmaa ja Poola.

Turniiri avapäeval olid lätlased leedulastele kaotanud mängu viimasel sekundil ühe punktiga. Kuid Läti meeskond oli tugev ja nad mängisid hästi – seda kuni kohtumiseni oma põlise vastase Eestiga. Otsustavat Eesti-Läti mängu oli vaatamas üle 14 000 inimese ehk spordihall oli puupüsti täis ja enamik publikust olid Eesti poolehoidjad. Esimesel poolajal meil väga hästi ei läinud ning jäime kuue punktiga taha. Teisel poolajal jõudsime Lätilejärele ja läksime punktiga juhtima. Mängu lõpuni jäi viis minutit jameie meeskond hakkas palli hoidma. Publik oli kohtadelt püsti ja ergutas meid takka. Küll need viis minutit kestsid kaua! Lõpuks võitsimegi,ikka selle ühe punktiga.

Pahased Läti poolehoidjad tormasid platsile, prantslasest kohtunik löödi pikali. Selle peale lõid leedulastest fännid pikali lätlasest rusikakangelase. Kohtunik ja rusikakangelane saalipõrandal lebamas, rõõmustasime meie samal ajal ikka veel oma võidu üle – kõlas meie ilus hümn, me lehvitasime Eesti lippu ja tervitasime presidendiloožis viibijaid. Kahel järgmisel päeval käisime Kaunases ringi kangelastena. Vastutulijad surusid meil kätt ja kutsusid külla. Kahjuks saatis meid mängus Prantsusmaaga ebaõnn, kaotasime kahe punktiga ning see kukutas meid teiselt kohalt viiendaks.

Turniir lõppes Leedu kaitseministri korraldatud piduliku vastuvõtuga. Lauad olid maitsvate toitude-jookide all lookas, mängis sõjaväeorkester, noored tantsisid. Kõigil oli väga lõbus, välja arvatud võõrustajatel – kaitseministril ja tema abikaasal. Nimelt olid purjakil itaallased hõivanud peokorraldajate eraruumid. Banketi alul kohaliku napsiga liiale läinud itaallased magasid nüüd kaitseministri diivanil õiglase und ja minister pidi oma peoruumi mujale üle kolima. Kuna itaallased olid peo lõppedes endiselt audis, kandsid meie võistkonna liikmed nad bussi ning sõidutasid ööbimiskohta. Olime ju ikka hea meelega valmis reisima kooslõbusate ja laulda armastavate Saapamaa meestega.

Suutsime Leedumaal endast sellise mulje jätta, et ka tagasi Eestisse sõites tervitasid meid Leedu raudteejaamades lilledega rahvahulgad.

Zalgiris