Jaan Martinsoni reportaaž teisest finaalmängust: tantsi, mis sa tantsid, tugevam võtab ikka oma

 (13)
Jaan Martinsoni reportaaž teisest finaalmängust: tantsi, mis sa tantsid, tugevam võtab ikka oma
Foto: Hendrik Osula

Rapla sai finaalseeria teises kohtumises Kalv/Cramo vastu viimasel sekundil viigiviske, kuid pani mööda.

Kolmveerandtühje tribüüne vaadates tekkis küsimus, kas tasub finaalseeria kohtumist soojale pühapäevale planeerida, sest maarahval on vaja kartul ja peet mulda panna. Ehk nagu vanarahvas ütleb: enne tööd, siis lõbu.

Aga see selleks. Rapla teine katse võit kirja saada. Ütles ju Aivar „Ma ei taha hõbemedalit“ Kuusmaa, et enne kui seeria Raplasse tuleb, võiks korra Kalevi kotti panna.
Kui esimeses kohtumises said kalevlased alles vaheajal riietusruumis kuulda, et tegu on ametliku, mitte sõprusmänguga – siis võeti jalad kõhu alt välja – siis nüüd oli Alar Varrak asja õigeaegselt selgeks teinud.

2:0. 4:0. 6:0. Kuusmaa on raevus ja võtab minuti. 8:0. 11:0. Alles siis saab Rapla käe valgeks.

Kalevlased on kaitses kui hakkivad hagijad. Ju ei taha midagi juhuse hooleks jätta, sest väljas soojad ilmad, tuleks seeria nelja mänguga ära lõpetada ja siis plaažile.
Raplal ei lähe kohe mitte. Suur liider Thomas van der Mars on välja lülitatud, korvialune lukus, kaugemalt visked ei lähe...

Esimene veerandaeg 23:15 Kalevile. Seekord suudeti lauas olla Raplaga võrdne ning punktiviskajate palett lai – kaheksa meest sai märke protokolli. Ja kohe ka Timo Eichfuss üheksandana. Keda, kurat, sa katma pead, kui kõik panevad?! Raplal samal ajal skoorinud vaid neli mängijat.

Seotud lood:

Kalev jätkab irriteerivas stiilis – lubab Rapla viie punkti kaugusele, et üks kolmene ja mäng peaaegu tasa, aga tühjagi, hoopistükkis kalevlased lasevad kaks kolmest.

Peagi vahe neli punkti (van der Mars on end soojaks saanud ja Rasham Suarez on poolkuum) ja kohe paneb Vitali Ljutitš 2 + 2 vastu. 41:33. Poolajavile.

Rapla on pärast esimest ehmatust Kaleviga sammu pidanud, aga sellest jääb väheks, kui sa jooksed liidriga samas tempos, aga tükk maad tagapool. Spurtida on vaja, spurtida.

Teine poolaeg algab põrgulikult tuliselt. Mehed on riietusruumis justkui laksu saanud, agressiivsust täis. Esmalt saab kohtunik Simmonsilt sõimata, et vigu ära ei vilista, vastutasuks vilistatakse järgmises olukorras ameeriklasele ebasportlik viga. Punkt siit, kolm sealt ja seis ongi ühtäkki 44:44. Ja kohe 44:48 Kalevi poolt vaadatuna.

Kummaline mäng, kommenteeritakse.

Nagu ikka, võidab see, kes vähem eksib. Siin eksivad mõlemad ja eks lõpuseis näita, kes keda. Kalevil näikse jõudu rohkem olevat. Mehi kah, sest Raplal on nelja veaga Sven Kaldre ja lihtsalt lahja Domen Bartoz nullipoisid. Aga ei sest midagi, punkt-punkti mäng kolmanda veerandaja lõpuni ja Rapla 56:55 peal.

Neljandatel veerandaegadel sünnivad legendid ja saadakse kangelaseks. Proovivad kõik, aga välja ei tule kellelgi, kolme minuti jooksul vaid Suarez kostitab vastast korviga, suisa kolmesega. Timmu Sokk paneb kaks ässa. Kolmandagi.

Aga ikka tundub Kalev mineva rühkivat, saab 64:59 ette, siis 69:62. Mark Tollefsen ja Mickell Gladness kahepeale ajavad asja, üks kolmestega, teine korvi alt.
Aga ikkagi jõuab Rapla löögiulatusse. Viimane minut algab seisul 71:68 Kalevile.

Rapla võimalus – Kaldre kiires, üksi korvi all, otsib 2+1-te… ja saab kulbi. Branko Mirkovic vastab kolmesega ja ongi kõik. Lihtne mäng – kes viskab sisse, see võidab.
Rapla ajab veel asja huvitavaks, kui Suarez teeb 3+1. Seisul 75:72 saab Rapla teha otsustava viske, kuid seekord paneb Suarez mööda.

Moraal: tantsi, mis sa tantsid, tugevam võtab ikka oma.