"Pärast võidu ja kaotuse jagamist võõrsil Statybaga keskendusid kalevlased heitluseks Žalgirisega. Pingipoisid elasid aga pulbitsenud energia enne mängu koos Kaunase meeskonna ässadega lõbustuspaiga mõnusas suminas välja.

Pärast keskööd koputas arst Roman Prussakov treenerite toa uksele ja rääkis, et mõned mehed olid baaris pidutsenud, Reigam kolki saanud ja tänavalt kiirabiga haiglasse viidud. Vihast õhetav Jaak ruttas kohe tube kontrollima. Aivar Toomiste oli juba teki üle pea tõmmanud ja õndsa une ootel, Harri Drell polnud jõudnud põhku pugeda, Kalev Pihelgase ja peatreeneri teed ristusid.

"Läksin vaatama, mis oli Reigamiga juhtunud. Pihelgas hakkas räuskama. Nad olid tarvitanud Sabonise ja Visockasega alkoholi. Mis leedulastele oli nagu nuuskamine, mõjus meie poistele kõvemini. Kujuta pilti, kui Taavi oleks jäänud tänavale? Suspede väel, teksad ja nahktagi ära võetud. Teda oli pekstud, pea katki löödud. Milleks oli vaja juua, kui meeskond oli võitnud ja tähtsad mängud seisid ees? Statyba vastu ei saanud ma kumbagi kasutada. Nad mõtlesid hetkeemotsiooniga: "Ma ei saanud väljakule, käigu kõik persse."

Puhkenud sõnasõjas minetasid Pihelgas ja Reigam enesekontrolli ning prahvatasid, mida peatreeneri tööst arvavad.

"Pihelgas läks mu isiku kallale. Mul kadus vaimne tasakaal, lõin teda lahtise käega. Lõin seepärast, et nad ei mõelnud meeskonnale, aga see ei õigusta mu löömist. Järgmisel päeval pidasime vastutusrikka mängu Žalgirisega. Olime neid võitmas, lõpuminutitel oleks nad olnud meile vajalikud, Pihelgas kindlasti. Reigamiga olen juhtumi üle arutanud. Kahetsen löömist siiani, seda poleks tohtinud juhtuda. Ma polnud veel inimesena kasvanud, oleks pidanud säilitama rahu."

Spordiringkondades kaua oodatud raamat jõudis müügiriiulitele sel nädalal.