Jaak Salumets: Veidemanile sobivast mängujoonisest, Elegari asendustest ja Petšerovi universaalsusest

BC Kalev/Cramo näol on tekkinud lõpuks meeskond, kes mõtleb ühtemoodi. Mulle meeldib kõige rohkem see, et (Alar) Varrak on andnud meeskonnale ühe olulise käigu vaba ja loomingulise mängujoonise näol juurde. See tähendab seda, et ei ole pidevat süsteemide tagumist, vaid rõhutakse mängijate individuaalsetele oskustele. Taolist mängu mängib kogu Euroopa ja pole põhjust arvata, et Kalevis individuaalset meisterlikkust ei leidu.

Korvpalli tuleb mängida loomulikult ja loominguliselt. Kõige rohkem on sellisest stiilist võitnud (Rain) Veideman, kellele tulebki anda rünnakul võimalus üks-ühe vastu ette võtta, just nii nagu ta Rakveres Andres Sõbra käe all seda tegi. Veideman lihtsalt ei sobi oma mängijatüübilt mingit kindlat süsteemi mängima, see sööb tema tugevused ära.

(Frank) Elegar küll lahkus meeskonnast, kuid nii (Oleksi) Petšerovi kui (Keith) Bensoni tulek on andnud (Scott) Machadole võimaluse rünnakut ülesehitades mängida mitmekülgsemalt kui varem. Pean silmas, et Elegar oli küll kaitses väga hea ja talle võis rünnakul korvi kohale palle riputada, aga korvist eemal oli ta ohutu, samas Bensonil on hea keskpositsioonivise ja Petšerov võib sisse panna igalt poolt. Pikkade hea vise loob aga omakorda rohkem võimalusi ka tagameestele.

Aga selge on see, et Petšerovita me kaugele ei sõua. Mulle tundub, et meil pole veel aru saadud, kuivõrd hea mees see ukrainlane tegelikult on. Petšerovi universaalne mäng – ta valdab sisuliselt kõiki elemente – on Kalevile väga palju juurde andnud ja ma ka ei ütleks, et ta kaitses väga halb on.

*Salumetsa jutu pani kirja Karl Rinaldo