„See, mida Ilmar Kullam tegi Eesti korvpalli heaks, seda on raske sõnadega väljendada,“ rääkis Salumets Delfile. „Tema teod ise näitasid seda, mis ta oli väärt.“

„Sügav kummardus temale, et ta nägi meiega nii palju vaeva,“ meenutas Salumets Kullamit treenerina. „Ta hoidis meid rajal. Ta oli inimene, kellele olin mängijana tänulik. Ta oli väga pühendunud inimene, kes elas väga palju enda sisse. Kahtlemata suur inimene!“

Salumetsa sõnul oli Kullam väga nõudlik ja väga põhjalik treener. „Ilmselt need kaks omadust andsid ka selle tulemuse, mille meeskond saavutas.“

Salumetsa sõnul oli Kullam liiga tagasihoidlik kõikides asjades, nii ka kiituse jagamises. „Ta ei olnud helde kiitusi jagama, pigem ta nõudis ikka rohkem ja rohkem,“ meenutas Salumets. „Aga ükskord ta kiitis meeskonda, siis kui me võitsime Tallinnas ameeriklasi. See oli üks väheseid kordi, kui kiidusõnad tulid üle tema huulte. Kui harva saad kiitust, siis jääb see kauaks meelde.“

Salumets kõneles, et tal endal pole treeneritöös kunagi eeskujusid olnud. „Me olime Kullamiga kaks erinevat tüüpi,“ kõneles ta. „Temalt võtsin kõik selle, mida vajalikuks pidasin ja sobitasin oma töösse. Tol hetkel kui tema oli treener ja mina mängija, me eriti palju ei suhelnud, alles minu treeneritöö alguses saime suhelda.“

Salumets meenutas, et Kullami mängija-ajal oli korvpall Eestis populaarne, meediaväljundeid ei olnud eriti palju ja inimesed käisid kohapeal mänge vaatamas. „Populaarsus ei mõjutanud teda,“ kinnitas Salumets. „Ta oli tavaline inimene nii platsil kui platsi kõrval.“