Jaak Lipso, härrasmees - 75

 (4)
Pikk artikkel Sportland Magazine'ist
Jaak Lipso
Jaak Lipso

Delfi avaldab täismahus Sportland Magazine'is ilmunud loo Jaak Lipsost, kes tähistas laupäeval 75. sünnipäeva.

Äiaga saunas. Tema teadmised spordist, veel vähem korvpallist on ümmargune null. Kui kurdan talle saunalaval oma tööst ja sellest, et Jaak Lipsost on raske lugu kirjutada, ütleb ta eneselegi üllatuseks: „Miks ma siis ei tea! Lipso haak...!“ Kes seda poleks kuulnud. Miilits, õmbleja, lihunik, professor...

Jaak Lipso saab 18. aprillil 75. See on mehe, paljusaavutanud mehe elus verstapost, millest ta ise ehk ei soovikski numbrit teha. Aga noblesse oblige. Ta ise ütleb, et küllap siis Artsi (Arvo Lill) juures Fahle majas midagi toimub.

Korvpalliliit ja käesolev ajakiri tahtis väga, et Jaak Lipso kui oma aja, „korvpalli Alain Delon“ või „Bruno Oja“ seisaks selle väljaande kaanel, kõrvuti Janar Taltsiga, et ka noorem generatsioon teaks sellest legendaarsest korvpallurist rohkem. Muuseas, Lipso alustas korvpalliga tõsisemalt alles 16-selt (sic!), kuid tegi enne seda muidugi igasugu muud sporti.

Taganjärele on sümboolse tähendusega legendaarse kergejõustikutreeneri Fred Kudu sõnad Lipsole, kui too oli umbes 17: „Mis korvpall ja medalid, kulla poiss? Kümnevõistluses saaksid sa olümpiavõitjaks.“ Lipso nendib, et ta ei tea, kuipalju neis sõnades võis tõtt olla, aga: „Lisaks tõugetele, heidetele viskasin ka oda hästi ja plahvatuslikku kiirust oli ka – 100 m jooksin midagi 11 kanti."

Seotud lood:

Kuipalju on meil Eestis taolisi multitalente?
* * *
Jaak Lipso on sündinud 1940 aastal, sõja künnisel, on näinud palju aegu, erinevaid aegu. Olnud mängijana olulisi eluetappe Tallinnas, Tartus, Riias ja Moskvas. Tema elu pole olnud okasteta teekond punktist A punkti G, pigem vastupidi. Aga ta on kenasti elus ja näeb tõeliselt hea ja sportlik välja kui märtsi viimasel päeval Rocca al Mare kaubakeskuse kohvikus kohtume.

Kui Jaak naasis Kalevisse 1970 aastal, olid möödas nii Kalevi kui Lipso kõige säravamad päevad. Kuid veel mängiti kõrgliigas ning asi polnud ka veel väga kehv. Lipsolt oodati ehk liialt palju, imet.
Lipso ise võis isegi olla pisut imestunud, sest kui ta üle pikkade aastate Kalevi hallis väljakule jooksis, võttis teda vastu väga soe ja sümpaatne aplaus. Lipso oli Moskvas vilistamisega harjunud, keegi polnud kunagi AKSK kui kõige tugevama, monstrumi poolt.

„Kuid seks ajaks, 1970, oli ta juba äraaetud hobune. See, mis ta Kalevi heaks teha jõudis, oli isegi imetlusväärne, rohkem kui võinuks oodata“ hindas sama aastakäigu mees, sõber ja kaaslane läbi aastate Aadu Kana.  

„Kalevi teisel perioodil tabas mind tõsine ja pidev põlvevigastus, mängisin sisuliselt ühe jalaga. Teistel õnneks oli vanast ajast aukartus, alles hiljem nad said aru, et tegu on poollombakaga. Kuid ka kõigil neil viiel aastal kuulusin NLiidu viie parima tsentri hulka.“

Lipso lõpetas Kaleviga 1975 aastal. Kuid lisagem, et veel 1979 tuli ta koos Tammiste ja Tomsoniga Eesti meistriks, 1980 hõbedale. Ta oli siis 40.

Aleksei Tammiste on Jaagu kohta öelnud järgmist: „Jaak oli looduselt palju saanud. Pehmus – seda juba ära ei õpi. Ta mängis targalt, korvpalli jagas laitmatult. Ning muidugi tehnika. Minu meelest polnudki tal korvi all vaja trügida. Ta sai taiplikkuse ja tehnikaga endale mänguruumi, mida paljud endale jõuga pidid tegema. (Jaan Jürine, „Portreed“).
* * *
Lipso puhul tavatsetakse ikka rääkida mõningatest oleksitest. Olgu, olümpialt õnnestus tal koju tuua kaks medalit, kuid mitte kulda. Seda ikka juhtub, 1972 oli küllap Lipso jaoks juba liiga hilja (aga võibolla ka mitte). Üks suuremaid olekseid on see, et teda esimese eurooplasena kutsuti NBAsse, tehti konkreetset juttu.

Kas 1965 a oli NBA ilmvõimatu? – „See ei tulnud kõne allagi. Ma pidin ütlema NBA kuulsatele treeneritele „ma ei taha“, kuigi õige olnuks öelda „ma ei saa“. Mult küsiti, silmad suured: „Mis mõttes ei taha? Kas ma siis ei taha saada miljonäriks? Pidin ütlema „ei“. Ainus võimalus olnuks ärahüppamine; aga mida see oleks tähendanud minu eest vastutavatele isikutele, emale, õele...?“

Loe veel

Jaak lisab: „1965 olin elu vormis, USA turneel. New York’is, mingis kuulsas kõrghoone banketisaalis jagati auhindu: Bill Russell sai parima profi ja Bill Bradley parima amatöörkorvpalluri auihinna. Meie lauda tulid ühel hetkel Red Auerbach (Boston Celtics) ja seesama Bill Russel (tollal Celtics) ning tegid juttu.“

„Kes teist on Lipso?, küsis Auerbach. Sirutasin käe ja tõusin. „Ma arvasin et sa oled pikem,“ torises Auerbach. „Aga ma olen kõigega kursis ja võtan ta,“ pöördus ta näost halli Gomelski poole. Too ei osanud muud kui asja naljaks pöörata ja öelda: „Kui te annate mulle Russelli, siis ma annan teile Lipso.“ – „Russelli ma teile ei anna, aga Lipso võtan ikka,“ vastas Auerbach. Talle üldiselt „ei“ ei öeldud.

Jaak arutleb veidi edasi: „Ma oleks NBAs läbi ka löönud. Ses mõttes on kahju, muidugi. Olen alati suutnud kohaneda uue treeneri, uue meeskonna käekirja, nõudmiste ja stiiliga; orienteerunud ümber vastavalt meeskonnale. Olen isegi (naerab) esindanud Ukraina koondist mängudes USAga, enne Mehhiko olümpiat. Seal mängis meie vastu hilisem NBA legend Jerry Lucas ja ma tegin vist supermängu.“

„Veidi hiljem oli USA koondis Riias aga mina olingi siis ASKi mängija. Kohtusime taas väljakule, Lucas oli imestusest tumm: „Jälle sina?“
* * *
Mis oli Jaagu kui mängija fenomen? Mida noorem lugeja võiks teada kokkuvõtteks? 

Korvpalliajaloolane Rein Järva on leidnud iseloomustuse Aleksandr Gomelski sulest 2002 a ilmunud raamatust „Korvpalli entsüklopeedia Gomelskilt“:

„ Kerge, elegantne tsenter, suurepärase haakviskega, hea kiirusega, mitmekülgne rünnakul, hea kaitses. Lõbus, naerusuine, huumorimeelne. Nagu ka Viktor Zubkovi iseloomustas teda eriline plastika, liigutuste ilu. Pikk, sinisilmne blondiin, ilus nii mängu poolest kui mehena. Tema mängu tuldi vaatama, nähtavasti tõmbas pealtvaatajaid tema veetlus. Oma elegantsuse juures oskas ka tõugelda, töötada küünarnukkidega. Üks kõige väärikamaid AKSK, NSVLiidu ja Euroopa mängijaid 1960-ndatel aastatel.“

Oli üks asi, mida Lipso puhul võib pidada kindlasti iseloomulikuks jooneks, kuid mida näiteks Gomelski Riia ASK päevil püüdis muuta, oli Lipso härrasmehelikkus – ka väljakul. Halba inimest temast ka platsil kunagi ei saanud. Seda hinnatavam on tema läbilöök maailmatasemel. Ta ei öelnud isegi Kalevis kunagi meeskonnakaaslastele mängu ajal „sitasti“, viitavad tollased mängijad.
Inimene, kes on loomadega sõber, ei saa ka vist loomu poolest väga halb olla?
* * *
Need, kes käisid Jaagul külas siis, kui too elas ja mängis Moskva CSKA eest, mäletavad et tema juurde minek oli selline, et sa tundsid ennast momentaalselt hästi, nagu kodus. Eks selles oli roll ka Jaagu abikaasal Larissal – venelaslik külalislahkus. Teisalt Jaagu enda loomupärane sõbrameelsus, lihtsus ja inimeseks olemine. Temaga oli koos huvitav olla.

Moskvas oli Lipsol arvestatav „külaliskorter“. Mitte küll sedavõrd laiapõhjaline nagu Võssotskil, aga sinnakanti. „Stammkülalised olid Moskvas tollal jalkat mänginud Georg Rjabov ja legendaarne Lev Jasin, samuti omad kunded Aleksandr Travin, Gennadi Volnov jt, samuti armee hokistaarid, samuti lauljad, kirjanikud. „Volnoviga me muide ei olnud konkurendid, tema oli ikkagi pigem äär, ja väga hea äär.“

Jaak Lipso silmaring on palju laiem kui korvpall. Lisaks sellele, et ta tegi omal ajal edukalt kergejõustikku, oli väga hea ujuja, ratsutas korralikult ja mängis suurepäraselt tennist (medaleid Eesti esivõistlustelt), oleks ta võinud samahästi saada muusikuks, pakuvad mitmed intervjueeritud.

„Läksin arstiteaduskonda Tartus, sealt aga praakis tollane keemiaprofessor mind välja, öeldes et meistersportlasest ei saa mingit arsti; seejärel viidi mind üle kehakultuuriteadsukonda, aga seal ma eriti kohal ei käinud, seega mind eksmatrikuleeriti. Viisin paberid Tartu muusikakooli laulmise erialale ja saingi sisse. Mäletan, Georg Ots veel ütles, hoia oma häält, sellega saab palju ära teha. Aga mul polnud enam aega laulda, sest Gomelski käis ja uuris välja, et muusikakool armeest ei päästa...“
* * *
Mida Lipsol on kahetseda? NBA lugu ta muidugi kahetseb, tõsi, kuid see oli raudse eesriide paratamatus. 1964 OM-kuld läks vist tugevamale, kuid 1968 OMi poolfinaal (62:63 kaotus Jugoslaaviale), nagu Lipso ütleb täna, tuleb kanda treenerite kapsaaeda. 

„Seal oleksime pidanud mängima kullale ja võitma selle. Aga treenerid olid pabinas ja hommikul toimus täielik kaos. Ühed tahtsid jube tõsised olla, teised üritasid kergemalt võtta ja naljagi visata – mis oli mõistlik (minagi nende hulgas), mistõttu läks omavahel ütlemiseks, et mis siin lõbusat on... Ühesõnaga, selle veetše käigus löödi Volnov poolvigaseks ja õhtul oli kõigil hing nööriga kaelas. See laeng, mida oleks tarvis olnud õhtul, kulutati hommikul omavahel kenasti ära...(muigab).“

Mis veel? – „Ka Müncheni-eelset olukorda kahetsen täna. Olin küll ühest jalast vigane, aga Kondrašin võttis korduvalt 72 kevadel ühendust, kui olin teinud suurepärase hooaja ja ütles, et tule. Kas võtad, ma küsisin? – Seda ma garanteerida ei saa, vastas ta. Ma ei läinud, sest ma mõtlesin kogu selle suve peale, mis ma haige põlvega pean läbi tegema. Olnuks mul samasugune lepe, nagu Volodjal oli Volnoviga, oleksin raudselt läinud. Nüüd ma kahetsen seda, sest ma arvan, et oleksin saanud meeskonda.“ Nii jäi Lipsol saamata olümpiakuld.
* * *
Lipso potentsiaal pärast mängijakarjääri korvpalli juures jäi suuresti kasutamata. Kuipalju selles on tema enda süüd, me ei julge väita. Samas on arvajaid, kes küsivad, miks näiteks Salumets ei oleks võinud võtta teda oma (suurepärases) tiimis samasse rolli, milles näiteks Kalev/Cramos töötab Martin Müürsepp. 

Oli aegu, mil Lipsot nähti töötamas ka taksojuhina. Amet ei riku meest ja vorsti leivale on vaja. Medalite eest teatud toetust Jaak riigilt saab, hea seegi. Kuid vahest ikkagi me unustame oma sangarid liiga kergekäeliselt ära ja tuletame neid meelde alles liiga hilja. 

„1983 paiku polnud mind enam justkui vaja. Helistasin siis spordikoolidesse, treeneritele ja sealt vastatti esiti et „oo, milline au“ ja „kindlasti leiame teile midagi“, kuid tagasi pole keegi tänini helistanud.“ Lipso nimetas ka nimesid, aga las nad olla.

Tagasi sellesse sajandisse. Lipso käis veel neli-viis aastat tagasi regulaarselt korvpalli vaatamas, koduliiga mänge. Nüüd ütleb ta, et enam eriti ei käi, sest: „kui tähti ei tunne, siis on lugeda raske“.... Telekast ikka mänge vaatab, vahest poolajast piisab. Evald Hermaküla, meenub, lahkus ka enamasti etenduselt pärast esimest vaatust. Sest tal oli pilt selge.

Lipso räägib: „Küsisin sõbralt Mikk Mikiverilt kunagi, mida ta teeb, kui näeb, et etendus hakkab käest ära minema? Ta ütles, et tol hetkel tuleb tulla tagasi põhitõdede juurde, siis loksub kõik jälle paika. Korvpallis on enamasti samamoodi: igaüks peaks mängima oma koha peal. Me ei ole nii rikkad, et peaks laskma pikkadel ainult välja jalutada ja kaugelt panna.“

Veel ütleb ta: „Treenerid Eestis ei peaks üle mõtlema. Tuleb aru saada, kellega sa töötad, milleks üks või teine on võimeline. Ja aru saama, milleks too pole võimeline. Gomelski ütles sageli: ära tee seda, mida sa ei oska.“
* * *
Lipsoga ühel päeval on tuntud eestlastest muuseas sündinud Jaan Anvelt, Arne Mikk, Ott Mõtsnik, Leida Rammo, Priit Võigemast, Maria Faust, Juhan Ulfsak jmt. Pigem on nad kunstnikuhinged, tundlikud, rumaluse suhtes allergilised ja julged inimesed, kes ei keeruta vaid armastavad pigem tõde välja öelda.

Täna elab Jaak rahulikult oma elukaaslase Mallega Tabasalu kandis Tilgu sadama juures ja väga pikki rännakuid ette ei võta. Kui vaja, siis Tabasalu poodi, kohalikku ujulasse liikmeid leotama ja ujuma, kui vaja siis Mustamäe haiglasse ning Rocca al Mare kanti ka.

Aga teeb rõõmu, et ta on tõepoolest vormis – vaatamata põlvele, sirge, terane ja kaval helk silmis.

Peep Aaviksoo: ka mul oli au Lipsoga koos platsil olla

Peep Aaviksoo (58) on koolitaja, EBS-i õppejõud. 12 aastat oli ta Eesti Korvpalliliidu president

Mis mind tagantjärele natukene kriipima jääb, on see, et me ei osanud teda vajalikul hetkel rakendada, ei jõudnud selleni. Tolleks ajaks domineeris juba klubikorvpall ja iga klubi palkas omale treeneri. Abeljanovi õpetas haaki viskama Lipso ja Abeljanov tegi seda lõpuks peaaegu sama elegantselt kui Lipso omal ajal.
Mul ei lähe silme eest pilt, kui NSV Liidu koondises tuli Euroopa meistriks neli meie meest – Lipso, Lepmets, Tomson ja Krikun. Kolmandik koondisest! NSV Liidu koondise peatreener Gomelski hindas Lipsot ikka väga kõrgelt.

Aadu Kana (75): Jaak päästis mu elu

Tulime Tbilisist, kus olime tulnud NSVL koolinoorte pronksile ja olime tagasiteel, kui rong tegi pikema peatuse, mitu tundi. Sattus olema kõrval mererand, tahtsime kosutust rongisloksumisele. Silt oli küll väljas „Vette minek keelatud“, aga läksime ikka.
Juhtus nii, et oli tuuline ilm, laine kandis rannast eemale, ükskõik kui vägevalt ma ei üritanud kaldale sõuda. Jaak tuli ja päästis mind ära, tõi välja.
Kui ma peaks tegema temast kui inimesest mingi lühikokkuvõtte, siis oleks selleks sõnaks „sõbralikkus“. Oli see siis tema kodus Moskvas, tema kodus Tallinnas või kusagil mujal, niisamuti külalislahkus.