"Kuna ma ise EM-il kohal ei käinud, siis minu jaoks oli filmis nähtu väga huvitav. Õnnestus tajuda kohapeal valitsenud melu. EM-i eel oli kohati tunne, et korvpalliliit võtab fännindusega seonduvad asjas liiga suurelt ette, aga kõik toimis ja eestlaste rahvapidu Riias tuli ka filmis kenasti esile," jagas Karp muljeid.

Kas meeskonna siseasjadest võinuks teada saada pisut enam? Oli siis Ukraina mängu eel kihutuskoosolek, nagu räägiti? Kui oli, siis miks seda filmis polnud? Mida mõtlesid mängijad fännide vilekoorist Belgia kohtumise vaheajal? Ja kõik muu selline. "Arvestades, kes on koondise peatreener, siis sain rohkem, kui eeldada oskasin. Teades Tiit Soku kaamerapelgust, olin üllatunud, et üldse riietusruumi sisse saadi. Kuigi, eks avatuse teed tuleb minna, kogu maailm käib sama rada," vaagis Karp.

Mis oli parim hetk filmis? "Päris paljud, kes esilinastusel käisid, leidsid, et selleks oli vahetu dialoog mängija Janar Taltsi ja ajakirjaniku Jaan Martinsoni vahel. Eks see jäi eredalt meelde küll. Sa võid ju 24 tundi kaameraga juures olla, aga selliseid episoode kätte saada pole lihtne. Eestlane on ikkagi kinnine tüüp. Ma arvan, et selliste filmide suurim võlu peitub kahes aspektis. Esiteks, kõik muutub ajalooks palju kiiremini, kui me suudame tajuda. Oleks meil olemas midagi sarnast ka 1993. ja 2001. aasta finaalturniiridest, oleks see väga võimas jälg. Teiseks, film kinnitab veelkord, et just võistkondliku spordiala võimuses on rahvast niivõrd kihvtilt siduda. Säärast ühtekuuluvustunnet on teisiti väga raske tekitada."