Huvitav, paljudel Meistriliiga klubidel on „must kassa“?
Spordialadel, kus tegu võistkondliku panustamisega on kohusetunde kasvatamiseks, kaaslastega arvestamiseks ja lihtsalt distsipliini hoidmiseks erinevaid karistus- ja ka premeerimismetoodikaid rakendatud aastakümneid. Eesti korvpalliklubid ei ole siin mingiks erandiks, ehkki arvamusi „musta kassa" vajaduses on seinast-seina.
Esimene mees, kes rahade kasseerimise vajadust ei näe on Rakvere Tarva loots Andres Sõber. „Mina ei ole trahvide mees," ütleb Sõber otse. „Kui mul jääb keegi mingil põhjusel trenni hiljaks, kas ma võtan talt siis kohe 1000 krooni ära? Kui meil oleks palgad 5 miljonit, siis võiks nii teha. Aga, mis ma meestelt söögiraha ikka ära võtan." Ja samas ei saa Sõber jätta tegemata musta huumorit. „Meil on lihtne - enne mängu ei tohi panna, peale mängu tohib." Kardan, et nali.
Kui mängid, ära mölise
See reegel tasub, eriti noormängijatel, hästi meelde jätta. TTÜ/Kalevi meeskonnas maksavad näiteks kõik tehnilised vead 60 eurot ehk ümmarguselt 1000 krooni. Balti liigas tuleb selline summa maksta reeglite kohaselt liigale, Eesti meistrivõistlustel kantakse tehniliste summad „musta kassasse".
Kinni tuleb loomulikult maksta ka mängust eemaldamised, mis Balti liigas on näiteks 250 eurot ehk umbes 4000 kroonine „kingitus". Parem on kohtunikke pikalt mitte saata, ehkki tuleb kindlasti ette olukordi, kus lõpuni minek on põhimõtte küsimus. Pärast on muidugi valus.
TTÜ/Kalevi 12 punktiline sisekorraeeskiri on trahvide suuruse poolest liiga karmim. Kõige rängemad eksimused, mis on seotud mängule mitteilmumise ja erinevate mõnuainete tarbimisega, võivad mängijale maksma minna ühe kuu stipendiumi. Sõltuvalt pallurist võib trahvisumma ulatuda, spekulatiivselt hinnates, 40 000 - 50 000 kroonini välja.
Meeskonna peatreeneri Üllar Kerde sõnul pole karmide trahvide eesmärgiks kellegi rahast tühjaks pumpamine, vaid neid rakendatakse eelkõige kasvatuslikel eesmärkidel. „Ka treener maksab trahve," poetas Kerde saladuseloori oma raskest saatusest.
