Gert Kullamäe: selles kriisis tunneme eriti teravalt, kui vajalikud noortetreenerid meie lastele on
"Viimane, mida klubid praegu vajavad, on lapse huvitegevusest loobumine. Leiame üheskoos lahendused, et taas kokku saades oleksid olemas treener ja klubi, kuhu oma lapsed saaks viia, ning kust tulles pere õhtul kodus jälle õnnelikult kokku saaks. Vaid nii saame olla kindlad, et pärast eriolukorra lõppemist on meie lastel endiselt olemas pühendunud treenerid," seisab kirjas, millele allakirjutanute reas seisab esimesena endise korvpalluri ja treeneri Gert Kullamäe nimi.
Gert Kullamäe, millised olid need märgid ja nähtused, mis ärgitasid praegusel ajal seda kirja kirjutama?
Olukord on, nagu ta on. Me keegi ei tea, kaua see kestab ja mismoodi elu pärast seda välja näeb. Näen ise lapsevanema ja treenerina igapäevaselt, kuidas koduõpe käib ja millist vaeva õpetajad näevad ning kui raske see õpetajaks olemine on. Usun, et kõik emad ja isad tajuvad seda. Samamoodi nagu õpetajad, vajavad suurt tuge ka noortetreenerid. Tahaks väga, et neil jätkuks vaimujõudu oma tööd jätkata ja meil, lapsevanematel, kel vähegi võimalik, võimekust neile toeks olla. Et neil oleks sära silmis ja nad mõtleks ka sel raskel hetkel meie laste peale. Mul on õudselt hea meel, et nii paljud sportlased ja sporditegelased olid nõus sellele kirjale oma nime alla panema. Eks iga inimene selles kriisis tahab ju panustada selles eluvaldkonnas, milles ta ise tugev on. Kirja mõte on, et me mõtleks, kuidas kõik koos nii-öelda ellu jääda, sest elu peab ka pärast kriisi edasi minema.
Kirjelda palun seda allakirjutanute seltskonda, kes sind on selle ettevõtmise eestkõnelejaks valinud. Miks on valik just selline, nagu ta on? Raske on ette kujutada inimest, kes ei oleks nõus sellele mõttele praegu alla kirjutama.
See e-mail jõudis nii paljudeni, kui ta jõudis... Eks need ole need, kellel oli nädalavahetusel aega sellel teemal mõtiskleda. Siiralt loodan, et neid, kes tahaksid sinna alla kirjutada, oleks veel ja veel. Näen ju kasvõi enda lapse peal, kuidas ta kibeleb treeningule tagasi. Meie kui spordiinimeste ülesanne on tähelepanu pöörata, et meie ja lapsevanemad ei unustaks noortetreenerid. Praeguses kriisis tunneme eriti teravalt, kui vajalikud nad meie lastele on.
Nii palju kui sa oled korvpalliringkonnas kuulnud, kas noortegruppidest on hakanud selles eriolukorras juba lapsi välja kukkuma?
Mina suhtlen rohkem profimeeskondade treeneritega ja seal pole see nii aktuaalne ja ega selles küsimuses ongi raske orienteeruda, aga on selgemast selgem, et selles kriisis on lapsevanematel eelkõige tähtsad ka muud asjad. Arvan, et spordivaldkond on selles mõttes natuke hell teema, et need, kellel nii suurt sporditausta ei ole, ei pruugi võibolla noortetreenerite rollile niimoodi mõelda. Kirja sõnum on, et kui vähegi võimalik, palume noortetreenereid igat moodi abistada. Kui sa ei jõua kuumaksu maksta, võibolla saad olla abiks teistmoodi. Igasugune abi on selles olukorras teretulnud, nii kriisi käigus kui ka selle lõppedes. Lõppkokkuvõttes, mis on spordivaldkonnas veel tähtsamat kui noored ja noortetreenerid?
