Eesti oma Luka Dončić sündis juba 70 aastat tagasi

Eesti korvpalliringkondades on paaril viimasel aastal tihti retooriliselt küsitud: kus on meie Luka Dončićid? Vastus tuleb siit.

Hiljuti 70 aasta juubelit tähistanud Anatoli Krikun oli 19-aastaselt Euroopa meister. Ta reaalselt mängis, mitte ei istunud poisikesena pingiotsal. 20-aastaselt riputati Krikuni kaela olümpiamedal. See juhtus pool sajandit tagasi Méxicos.

Anatoli Krikun, palju on küsitud: kus on meie noored supertalendid nagu see Madridi Reali poiss Dončić? Vaadates teie omaaegset tähelendu Nõukogude Liidu koondises tuleb mõttesse, et äkki teie olitegi meie Dončić.

Ma ei tea, võib-olla tõesti. Tead, jumal oli toona minu poolt. Mul oli hea treener Martin Kutman. Ta pani paika tehnika, jooksud, hüpped. See on kõige tähtsam. Nüüd ma töötan lastega ja näen, kui õnnetud nad on. Mitte sellepärast et nad ei oska palli sööta või korvi visata, aga nad ei oska joosta, neil pole koordinatsiooni. Kutman oli väga hea õpetaja ja pedagoog, sain ABC eeskujulikult kätte. See on nii oluline – korvpallis määrab jalgade töö 70%. Kutmani järel tulid juba korvpallitreenerid Harri Russak, Arne Laos, Ilmar Kullam. Eks lõpuks oleneb ka mehest endast. Ma tahtsin mängida, see oli primaarne. Muud asjad tulid siis, kui korvpallimängust jäi aega üle.