Eesti liiga toidab oma fänne nagu supilurr
Kalevi bossi Ivar Valdmaa sõnul pole pealinna esindusklubi 20 miljoni kroonine tengelpung nii sügav, et suuta noortele vihastele meestele maksta kuuekohalise arvuga kuupalka. Ainus pääsetee: harjutagu veel ahnemalt ja esitagu igas mängus nii särav partii, mis lubaks peatreener Veselin Maticil täit rõõmu tunda ja ametivendadele või värbajatele nende eest hea sõnaga kosta.
Ent kus on järgmised Arbetid ja Kangurid, kelle järele treenerid tormi jookseksid või isegi NBA-potentsiaalist rääkida julgeksid, nagu rääkis viis aastat tagasi uljalt Andres Sõber?
Taas peatreeneri ametisse asunud Üllar Kerde kommentaarid pärast Tartu Ülikool/ Rocki kaotusi Leedu ja Läti klubidele päädivad enamasti (enese)kriitilise üldistusega: “Oleme viimastel aastatel teinud nõrka tööd.”
Läti meistriliigas lööb kaasa kaheksa meeskonda. Eestis, kus korvpallitase on Balti riikidest “auväärsel” kolmandal ehk viimasel kohal, osaleb aga kümme meeskonda. Korvpalliliidu juhtkond näeb üllast eesmärki juurutada oma lemmikala vaat et igas Eestimaa nurgas.
Higipullid laubal, korjasid kõigi kümne meistriliiga meeskonna juhid koosseisu kokku. Valikuvõimalused on nigelad, igaüks, kes vähegi tahab natuke tõsisemalt korvpalliga tegeleda, pääseb pingile. “Ole mees ja pinguta veidikegi!” On selge, et supp jääb väga lahjaks.
Tugevamaks saamiseks tuleb treenida, ja mitte ainult kolm-neli korda nädalas, nagu Kerde meistriliiga esinduse tüüpilist koormust iseloomustas. Ilmselt lugupeetud treener liialdas pisut, aga ta osutas siiski viimastel hooaegadel valdavaks saanud trendile: klubi juhtidel puudub pikaajaline arengukava ja nad peavad järelkasvu koolitamist pigem karistuseks kui heateoks, millest võidavad eeskätt nad ise.
Otseselt ei saagi ju vastu olla, et Tartus ripakile jäänud korvpallurid kolisid Valka ja Pärnus teenivad leiba nii pealinnast kui ka mujalt Eestist pärit mängijaid. Pealegi innustab nii Welje tartlasest peatreener Jaanus Liivak kui ka pärnakate juhendaja Indrek Ruut hoolealuseid amatörismi mugavatelt rööbastelt lahkuma. Kohalik kogukond on mõlemad meeskonnad omaks võtnud, toetavad nii fännid kui ka ärimehed, mis loob õrna pinnase kasvamiseks.
Kuid profimeeskonnani on pikk tee ja kümne meeskonna heal järjel hoidmine käib lähiaastatel nii korvpallitegelastele kui ka -treeneritele üle jõu.
Usutavasti tahavad Kalev ja Rock Leedu ja Läti tippklubidele järele jõuda, kuid praeguse tegutsemisloogika põhjal saaksid nad seda teha üksnes välismängijatele toetudes. Korvpalliliidu nõude järgi peavad igal meistriliiga meeskonnal olema noortevõistkonnad. Nende enda sappa haakimine pole keeruline, sest mõne noorteklubi võib ju küllaltki kergelt (odavalt) oma püramiidi osaks teha. Iseasi, kas klubide eestvedajatel jätkub soovi (loe: raha) noorterühmi ka toetada ja järjekindlust nende treeneritelt heatasemelist tööd nõuda.
Järelkasvu koolitamise üks valupunkte on noorteklassist lahkujate hoidmine treeningurütmis. Gümnaasiumi lõpetaja peab hakkama ametit õppima ja kindlat sissetulekuallikat otsima, mis vähendab paratamatult tema korvpallikiindumust. Kuid just 19–20-aastased peaksid kõvasti rügama ja tõestama nii iseendale kui ka treeneritele, kas jätkub sisukust ja võimekust.
Kui meistriliiga klubid neis motivatsiooni alles ei hoia, lähevad nad enamasti korvpallile kaduma või taanduvad asjaarmastajalikule tasemele. Samas vaimus jätkates pole aga mingit lootust, et lurr muutub rammusamaks.
