Eesti korvpallikoondise kauaaegne tohter: Mati Alaver oli jube visa vend, ta oleks võinud olla nii hea arst kui ka keemik

 (12)
 EESTI KORVPALLIKOONDIS
Kalle Põder 2001. aastal.FOTO: RAIGO PAJULA

Eesti korvpalliliit tegi ala 100. sünnipäeva puhul intervjuu Kalle Põdraga (71), kes vastutas 20 aastat selle eest, et Eesti korvpallikoondislased saaksid väljakul ilma valugrimassideta joosta ja hüpata. Ta on õmmelnud kinni meetrite jagu kulme, tõmmanud paika nihestatud liigeseid ning aidanud pea- ja kõhuvalu korral.

Väljavõtteid intervjuust:

Kas Sul oli spordiarstide seas kedagi, kelle pealt ala õppida või pidid ise leiutama?

Esimene spordiarst olid Heino Tiik, kes oli nõelraviarst ja väikestviisi hiromant. Minu ajal olid juba Eldur Annus ja Toomas Savi. Nemad olid eeskujud, kelle järgi me juhindusime. Veidi hiljem tuli Rein Jalak. Teine plejaad on ortopeedid nagu (Madis) Rahu ja (Kaspar) Rõivassepp praegu. Enne neid tulid Toomas Tein ja Ants Kass. Nad on ka väga kõvad spordiarstid.

Järgmine plejaad on dispanseeringuarstid, kes on väga visad töötajad ja ilma nendeta poleks meil üldse seesugust sporti. Näiteks Leena Annus, Muza Lepik ja Virve Vask. Nemad teevad täieliku arstliku kontrolli - koormustesti, vereproovid, EKG-d jms.

Kes (1990. aastatel) mängueelse soojenduse läbi viis?

Seotud lood:

Massöör, aga olen ka ise soojendust teinud. Vahepeal pandi Kalevis mõni mustanahaline seda tegema. Usun, et spordiarstiks olemine nõuab suurt pühendumust. Minul seda polnud, aga kedagi teist ka peale ei tulnud ja nii jõlkusingi seal kaasas.

Eks arstid tahtsid arendada end oma erialal ja spordiarsti amet ei pakkunud erilist väljundit ning raha ka ei saanud. Veidi teemaväline jutt, aga jälgisin Mati Alaveri, kui ta noor oli. Ta oli jube visa vend ja oleks olnud nii hea arst kui keemik. Ausalt. Ta oli nii põhimõttekindel. Loomulikult poleks ta saanud spordiarst olla, siis oleks ta libedale teele läinud (Naerab.). Eks see sport ongi mõnes mõttes jõhker ja ebaõiglane äri.

Kes Su 1995. aastal rahvuskoondise arstiks kutsus?

(Üllar) Kerde. Kui nad 1993. aasta EM-il 6. koha said, oli artsiks Jalak. Pärast seda läks ta teadustööle. Siis ma jäingi koondisesse, kuna kutsuti igal aastal üha uuesti. Ma ei tea, kuidas see aeg on nii kiiresti läinud. Ei tulnud sellist hirmsat fanaatikut peale, kes oleks pidama jäänud. Mina oma töö kõrvalt sain käia ja meestega sain ka läbi. Lõpus oli küll juba imelik koondise juures olla. Saksamaal oli ka üks 80-aastane tohter, kes eriti ei liikunudki enam, aga ta oli alati kohal, kui me Saksamaal käisime.

Mis mälestused Sul koondisega suurturniiridelt meenuvad? Need turniirid on vist äärmiselt pingelised kogu personalile? Alustame Türgi EM-ist.

Oli ikka päris pingeline. Mehi natuke hirmutasid kõvad vastased ja tundmine, kas meil ikka lootust üldse on. Siis tuli Peep Aaviksoo riietusruumi ja ütles: ''100 000 preemiaks, kui ära võidate!'' Mõni arvas, et igaühele 100 000 (Naerab.). Seal olid lahkhelid (Aivar) Kuusmaa ja (Üllar) Kerde vahel. Eks Üllaril oli sel ajal neid nõuandjaid nii palju, et ega tema Kuusmaa kõrvalejätmist üksi ei otsustanud. Seal olid päris mõjukad inimesed, kes ütlesid, kas võtta või jätta. Lisaks tulid mingid lahkhelid abitreeneritega ja see tekitas laialivalguvust kogu meeskonnas. Energia oli kehv. Kuum oli muidugi ka. Mäletan, et proovisime seal tennist mängida ja mitte midagi ei tulnud välja. Pea oli paks otsas. Siis mõtlesin küll, et kuidas mehed väljakul sellises leitsakus mängida suudavad.

(2015. aasta) Riia turniir oli teistsugune?

Aeg oli teine ja kõik sai palju rohkem ette valmistatud. Seal ei mänginud meeskond ootamatult oma taset esimestes kohtumistes välja. Lõpuks aga oli meil väga suur võimalus alagrupist edasi minna. Lätiga mängu ajal oli tunne, et nüüd on Prantsusmaale sõit, aga see lootus kustus õige pea.

Loe täispikka intervjuud SIIT!