Eesti Korvpalli Kuulsuste Hall sai kolm uut liiget

 (5)
Eesti Korvpalli Kuulsuste Hall sai kolm uut liiget
Foto: basket.ee

Korvpalliliit täiendab tänavu Eesti korvpalli 100. sünniaasta puhul Kuulsuste Halli tosina uue liikemega. Värskeimad täiendused on Jaroslav Dudkin, Valve Lüütsepp-Kaasik ja Ene-Lille Kitsing-Jaanson, kirjutab basket.ee.

Eesti iseseisvumise aastal Tallinnas vene peresse sündinud Jaroslav Dudkin oli XX sajandi Eesti korvpalli kõige laiema haardega mees. Ta teostas ennast poole sajandi jooksul nii mängijana, treenerina, kohtunikuna, korvpalli- (ka spordi-) juhina kui ka publitsistina.

Korvpalli juurde jõudis ta korvpallilembese Vene gümnaasiumi õpilasena juba 1930-ndate aastate algul. Sama kooli korvpallipoisid olid Tallinna ühe tugevama meeskonna Russi taimelavaks. 1935. aastast sai ka Jaroslavist algul Russi II, hiljem Russi I meeskonna mängija. Tema mänguoskust märgati ja koondise treener Herbert Niiler võttis ta esmakordselt rahvuskoondisse 1939. aastal. II maailmasõja päevil Venemaal tagalas olles avaldus Dudkini organiseerimisoskus.

Õppides aastail 1942-44 Moskva Kehakultuuriinstituudis, oli tema roll suur Eesti korvpalli jätkusuutlikkuse tagamisel ka rasketel sõja-aastatel Venemaal, kus ta organiseeris kaks meeskonda ( Kalev ja Spartak) NSV Liidu meistrivõistlustel mängimiseks 1944. aastal. Koos Aleksander Rüngaga sai ta 1942. aastal ise esimese-teisena tollal prestiižse NSV Liidu meistersportlase nimetuse. 1944. aastal arvati ta nõukogudeaegse spordiühingu Kalev üheks korraldusbüroo liikmeks ja kuni 1950-ndani juhtis suurühingu õppespordiosakonda.

Seotud lood:

Mängijana lõpetas varakult kohe pärast sõda, nähes enda missiooni treenerina. Tema käe alt tulid ka kohe head tulemused. 1946. aastal viis ta Tallinna koondmeeskonna NSV Liidu 8 linna turniiri ehk sisuliselt siseesivõistluste võitjaks. Aasta varem oli tema juhendatud Tallinna Kalev tulnud NSV Liidu meistrivõistlustel 3. kohale. 1947. aastal kaasati ta NSV Liidu koondmeeskonna, kes tuli Euroopa meistriks, ettevalmistamisse. 1950. aastast kuni praktiliselt elu lõpuni sidus ta end Tallinna Polütehnilise Instituudi ehk praeguse Tallinna Tehnikaülikooliga. Treenerina viis meeskonna Eesti meistriks kuuel korral (1961-66), lisaks seitse hõbemedalikohta ja kuus pronksi ning kuus Eesti karikavõitu. Põhitööks oli TPI kehalise kasvatuse kateedri õppejõud, hiljem samas dotsent ja kateedri juhataja.

Kohtuniku vile võttis esmakordselt suhu juba 17-aastase noormehena 1935. aastal. Esimesena Eestis pälvis üleliidulise kategooria kohtuniku nimetuse (1945). Kohtunikuna saabus ta tähetund 1953. aastal, kui teda kutsuti vilistama Moskvas toimunud meeste Euroopa meistrivõistluste mängusid. Turniirijärgselt omistati talle rahvusvahelise kategooria kohtuniku (praegu FIBA litsents) nimetus, seda taas esimesena Eestis.

Paralleelselt treeneri ja kohtuniku tegevusega pühendus Eesti korvpalli juhtimisse. Ligi kolme kümnendi jooksul 1940-ndaist 1970-ndaisse kuulus ENSV Korvpalliföderatsiooni Presiidiumisse (juhatusse), sealhulgas mitmes koosseisus aseesimehena ja nii treenerite nõukogu kui ka kohtunikekogu esimehena.

Paljude aastate jooksul oli ka korvpalli publitsist tehes koostööd Kehakultuurile ja Spordilehele. Oli 1988. aastal ilmunud Eesti korvpalli ajaloo raamatu üks autoreid.

Kokku on Eesti korvpalli Kuulsuste Hallis tänasega 22 nime: Priit Tomson, Maret-Mai Otsa-Višnjova, Valdu Suurkask, Heino Kruus, Tõnno Lepmets, Martin Müürsepp, Anatoli Krikun, Edgar Naarits, TRÜ naiskond, Erich Altosaar, Herbert Niiler, Selma Multer, Heino Veskila, Jaroslav Dudkin, Valve Lüütsepp-Kaasik, Joann Lõssov, Tiit Sokk, Jaak Lipso, Heino Enden, Aleksei Tammiste, Ilmar Kullam, Jaak Salumets.

Loe teiste uute liikmete kohta rohkem Eesti Korvpalliliidu kodulehelt!