Numbrid on küll ilusad, aga mänguline kvaliteet jättis silmale soovida. Kui niivõrd nõrga oponendi vastu tehakse 26 pallikaotust, siis mis saab edasi, kus parketil seisavad vastas selgelt kõvemad tiimid. Mängijatel tuleb üles putitada eneseusk, vastasel juhul ollakse edasistes alagrupimängudes autsaiderid.

„Meestel on tegelikult oskused ja võimed olemas,“ nentis 45-punktilise üleoleku järel Eesti koondise peatreener Indrek Visnapuu. Samas ta nõustus, et enesekindlusega on nadi seis. „Kui sa tuled kontrollmängude pealt, kus vastane on sinust selgelt parem olnud, siis jube raske on enesekindlust leida. Aga kuidagi peab. Turniiri sissejuhatuseks hea mäng, kõik said tunnetust. Loodame, et praagi suhtes suudame edaspidi paremini tegutseda. Järgmised vastased karistavad meie eksimused ära oluliselt kõrgema protsendiga.“

Eesti korvpallikoondis vajab alagrupis veel hädasti ühte võitu, et pääseda mängima kohtadele 9.-16. Väljavaated esikaheksasse pääsuks on imepisikesed, sest alagrupis seisavad ees sellised hiiud kui USA ja Argentina.
Kahel viimasel universiaadil Kaasanis ja Gwangjus oli Eesti kaheksa hulgas, ent seekord tähendaks kordaminekut ka TOP 16. Esitosinasse jõudmine tähendaks koha säilimist 2019. aasta universiaadi korvpalliturniiriks. Visnapuu hinnangul on universiaadisuved teatud mängumeestele hindamatu väärtusega.

„Koondisel on võimalus suve jooksul mängida 12-15 rahvusvahelist mängu, mis on tõeline väärtus,“ toonitas Visnapuu. „See, et sa Eesti liigas omavahel põrutad, praktiliselt ühed ja samad vennad kogu aeg vastas, ei vii väga kuhugi. Ka lätlaste ja leedulaste vastu mängimist võib vaadleda samamoodi. Siin sa näed teistsugust mängu, pead olema valmis absoluutselt kõigeks. Iga päev tundmatu vastane, erinevad stiilid. Lisaks on mängijatel riigi nimi rinna peal ja võimalus vastutust võtta. Selge, et igaühele see ei sobi, aga eks me otsimegi neid, kellele sobib. Nemad ongi need, kes lõpuks kõrgemale ja kaugemale jõuavad.“