Delfi intervjuu: Tiit Sokk: Eesti korvpallurid ei ole ülemakstud
Avaldame alljärgnevalt Tiit Sokuga intervjuu teise osa, kus rahvuskoondise peatreener vastab Delfi lugejate küsimustele:
Väidan: Eesti korvpallurite palgad on liiga kõrged, mille tõttu nad ei tahagi rohkem vaeva näha ja välismaale pääseda.
Eesti mängijate palgad on kordades väiksemad kui välismaal. Isegi meie naiskorvpallurid teenivad välismaal mitmekordset Eesti keskmist palka ja ilmselt rohkem kui mitmed meeskorvpallurid kohalikul tasandil. Seega ei saa olla palga vahe liiga väike, et motivatsioon kaoks. Samas tuleb arvestada, et mängijad peavad suutma end ka selle tööga elatada, sest vastasel korral keegi ju ei valiks endale proffisportlase karjääri. Meie eesmärk pole saata kõiki mängijaid välismaale ja sellega kaotada kohaliku liiga atraktiivsus. Välismaale siirduja peaks minema eeskätt tugevamasse klubisse ja liigasse, kui tal kodus oli. Seega peaks mängija "kasvama välja" kohalikus klubis pakutavate mängude tasemest, aga meie klubid osalevad ju BBLs, Eurosarjades ja VTBs.
Teisalt tuleb jällegi arvestada, et viimastel aastatel on mitmed riigid asunud aktiivselt piirama võõrmängijate arvu oma liigades, mistõttu on välismaale siirdumine keerulisem kui mõnes muus pallimängus. Lisaks tuleks mõelda ka sellele, et sportlase karjäär on muudest valdkondadest palju lühem ja alati on oht, et see katkeb näiteks vigastuse tõttu väga ootamatult.
Kas Eestil on praegu olemas potentsiaalne uus Müürsepp ehk siis NBA-tasemega mees?
NBA-sse pääsevad väga vähesed unikaalsed mängijad. Euroopast siirduvad sellesse liigasse eeskätt tsentri positsiooni mängivad mehed, keda Eestis teadupärast napib, kuid sellest hoolimata on mitmed noored selle endale täna eesmärgiks võtnud ja meie treenerite ja alaliidu asi on neid selles igati toetada. Selge on see, et noorteklassides on meil mitmeid huvitavaid tüüpe, kelle arengukõvera jätkudes ei pruugi need ambitsioonid utoopiaks jääda. Tean, et sellisel mõttel on palju skeptikutest oponente, kuid sama lugu oli ka Müürsepaga - keegi ei uskunud, et ta võib sinna jõuda.
Kui kaugele jõudmiseks on teie meelest annet Rain Veidemanil?
Rain on andekas ja väga töökas, aga samas nõuab publik temalt juba päris palju. Kohati unustatakse ära, et ta on alles 19. Möödunud suvel oli ta 18-aastasena koondise osades mängudes üks resultatiivsemaid - sellist asja pole Eesti koondises olnud aastaid ja eks see räägib iseenda eest. Selge, et täna pole ta veel oma lage saavutanud, kuid järgmised sammud tuleva juba raskemalt kui eelmised ja loodetavasti jõuab muidu kannatamatu spordifänn need ära oodata.
Kas sellel aastal on plaanis Kristo Saage ka koondisesse kutsuda?
Kristo Saage on koondise kandidaatide nimekirjas. Tema osalemine laagris selgub paari nädala jooksul.
Kas Eesti koondisesse on kavas kutsuda sellised mängijad nagu Renato Lindmets ja Jaan Montgomery.
Jaan pääses A-koondisesse ja osales sellega kontrollmängudes. Tema tase jäi ametlike mängude jaoks veidi madalaks ning võtsime tööd temaga kui investeeringut tulevikku, sest meil ei leidu just tihti sellise kehaga sportlasi ja oleks andestamatu, kui me teda ei oleks proovinud. Kahjuks otsustas ta proffikorvpalluri karjääri lõpetada.
Renato Lindmets võib olla kasulik mängumees tänu oma teistsugusele korvpallikoolitusele, kuid tema positsioonile koondises on väga suur konkurents.
Kes on Teie arust hetke Eesti parim korvpallur?
Sellele küsimusele vastates peab esmalt vaatama, kes millistes liigades mängivad, kes on nende võistkonnakaaslased ja millised on nende vastased.
Kui nendele küsimustele on vastused olemas, siis ei ole raske vastata, et eestlasest parim korvpallur täna on Kristjan Kangur. Mul on väga hea meel, et ta otsustas vaadata Eestist välja ja Itaalia valik tundub olema õige. Täna on ta koos Janar Taltsiga suutnud võistkonda abistada play offidesse saamisel ja edasist arengut arvestades on see suur asi.
Jälgin huviga, milline saab olema Kristjani ja Janari edasine areng, loogiliselt võttes peaks neile tulema ka paremad pakkumised järgmiseks hooajaks. Samal ajal jälgin ka kõigi teiste koondise kandidaatide arengut. Meil on veel mängijaid küll, kellel on potentsiaali mängida mõnes kõrgema tasemega liigas.
Pidevalt olen kuulnud ütlusi, et noortega ei tehta piisavalt tööd. Siit minu väide: noortega lihtsalt ei osata tegeleda. Ei teata, mis on eakohane treening ning ollakse kinni vanas treeningmetoodikas, uuendused puuduvad. Kas Eesti noortetreenerid käivad pidevalt välismaal ennast täiendamas ning käivad ajaga kaasas? Minu teine väida: 80% treeneritest, kes on alaga rohkem kui 10 aastat tegelenud, ei ole uute metoodikate suhtes vastuvõtlikud (PS noorte all pean ma silmas 7-8 aastaseid poisse).
Treenerite teema on aktuaalne mitte ainult korvpallis, vaid üldse Eesti spordis. Üleminekuga klubisüsteemile laiendati kiiresti küll harrastajate arvu ja treenerite arvu, kuid kadus osaliselt ülevaade treenerite tasemest ja töö kvaliteedist. EOK eestvedamisel käivitati küll atesteerimise süsteem, kuid see on alles algus.
Kahjuks majanduskriisi saabudes tulid välja ka teised olulised puudused, mis puudutavad noortetreenerite tasustamist ning sotsiaalseid garantiisid. Viimane spordikongress pööras sellele teemale palju tähelepanu. Korvpalli olukord on võibolla isegi veidi parem kui paljudel teistel aladel, sest esiteks on meil ala juures alles need treenerid, kes seda tööd teinud aastakümneid. Teiseks on peale tulnud generatsioon noori mehi ja naisi, kes on ennast aktiivselt koolitanud erinevatel rahvusvahelistel kursustel ja otsivad ise juurde materjali internetist, kus tänapäeval keelt valdavatel inimestel võimalused lõputud. Kolmandaks on korvpallil unikaalne võimalus ära kasutada värskelt oma mängija karjääri lõpetanud korvpallurite kogemusi, kellest väga paljud on mänginud maailma tipptreenerite käe all ja on nüüd otsustanud kogutut jagada noorte palluritega. Ühelgi teisel spordialal Eestis pole ilmselt midagi sarnast kõrvale panna.
Fiba Europe on loonud ka väga kõrgekvaliteedilise koolitusprogrammi, kuhu igal riigil on võimalik saata üks treener. Meil on õnnestunud antud programmi saada 8 treenerit, kellest 3 on tänaseks lõpetanud ja 2 alustavad esimest öppeaastat käesoleval suvel. Samuti alustasime möödunud aastal koolitusprogrammi Tallinna ülikoolis, mis sai osalejatelt väga positiivse tagasiside.
Aga selge on see, Eesti spordisüsteemi haldajatel tuleb tugevalt järgi mõelda, kuidas tagada treeneritele võimalus sellest ametist elatuda. Millegipärast on kohati kõlama jäänud soov minna üle nn. Põhjamaade süsteemile, kus treenerid on vabatahtlikud, kusjuures kõik Põhjamaad ise soovivad antud süsteemist kiiresti vabaneda, sest peale odavuse pole sellel mudelil ühtegi eelist. Iga lapsevanem soovib, et tema lapsega tegelev treener on professionaalne ja pühendunud. Keskmine treener on ühe lapsega nii ajaliselt kui vaimselt tihedamalt seotud kui tema klassijuhataja, mõnikord tuleb ka asendada lapsevanemat, täita puuduvat isa või ema rolli.
Kas olete mõelnud kutsuda Janari Jõesaare koondise laagrisse?
Janari Jõesaar on veel noor mängumees, kes on kindlasti juba koondise vaateväljas. Siiski sellel suvel mängib ta oma vanuseklassi, U18 noortekoondise eest Euroopa meistrivõistluste turniiril. U18 koondist juhendab Eesti noortekoondiste peatreener Indrek Ruut, kes oskab kindlasti Janari arengule parimal viisil kaasa aidata.
Kas Timo Ojal, Rait-Riivo Laanel või Rannar Raapil oleks Eesti koondisesse asja?
Tegemist on noorte mängijatega, kes täna mängivad alles noortekoondistes ja kannavad seal olulist rolli. Neil hoiavad treenerid kindlasti silma peal. Nad on leidnud tunnustust ka rahvusvaheliselt, mis näitab et neil võimeid on. Meeste koondise kutse sõltub nende edasisest arengust ja töökusest.
Kuidas kõrvutub hetke Eesti edukaim, Kristjan Kangur, Euroopa suuremate korvpalliriikide tippmängijatega?
Kristjan Kangur on teinud jälle ühe eduka hooaja ja see on ilmselt olnud tema parim. Ta on oma ampluaas väga hea mängija ja ilmselt iga treener tunneks rõõmu tema omamise üle oma klubis. Ta on meeskonna mängija, kelle eesmärk pole mängu enda peale võtta, vaid luua olukordi teistele ja kasutada ära olukordi, mis talle luuakse. Tema kasulikkuses kahtlevad vaid need, kes oskavad statistikast vaadata vaid punkte. Kangur on hea näide sellest, et heaks mängumeheks on võimalik ka küpseda Eesti kohalikus liigas ja BBL-is osaledes. Kuid lisaks temale ei tohiks ära unustada ka Janar Taltsi, kes on leidnud koha samas võistkonnas ja viimases mängus oli väga arvestatav jõud, kelle abil kindlustati koht Itaalia liiga play offides.
Olen ka korduvalt öelnud, et meil pole vaja koondise mängijate pärast häbeneda. Meil on puudus korvialusest jõust ja ühest liidrist, kes raskel hetkel mõned lahendused saaks enda peale võtta ja aidata sellega meeskonda murdehetkel. Selliste mängijate tekkimine pole täppisteadus - mõnikord tekivad nad süsteemiväliselt (mida näitab ka mitmete tippmängijate kasvamine riikidest kus praktiliselt korvpalli ei eksisteeri) ja mõnikord on tegu ebanormaalse valulävi töömoraaliga inimestega. Meie peamine eesmärk on hetkel tagade et sellised noored Eesti korvpallis kaduma ei läheks ja seetõttu korraldame erinevaid talendilaagreid ning jälgime aktiivselt noorteklubides toimuvat - proovime kaardistada kõik potentsiaaliga noored et neil silm peal hoida ja neid aidata.
Olete ühes varasemas intervjuus maininud,et NBA korvpall on üks "tsirkus". Vaadates Eesti korvpalli hetkeseisu võiks meie korvpalli nimetada sellisel juhul "kirbutsirkuseks" või on teil mingi parem väljend iseloomustamaks meie korvpalli tänapäeva?
Tippsport on meelelahutus. NBAs on aga kohati meelelahutuse osakaal spordist suuremgi. Eesti korvpalli tugevuseks ja taagaks on tema ajalugu, korvpalluritelt oodatakse kohati rohkem kui teiste alade esindajatelt. Meil osales Euroliigas samal aastal 2 mängijat ja see oli alles eelmisel aastal. Kui meie koondise mängijad siirduvad välismaale, siis pea eranditult väga tugevatesse liigadesse, mitte lihtsalt veidi suuremat raha teenima. Meie klubid mängivad regulaarselt Euroopa absoluutsesse tippu kuuluvate meeskondade vastu, mille üle peame õnnelikud olema. Kahjuks on maailmas kaalukauss koondistega võrreldes siirdunud klubide poolele ja selles võitluses mängib vaieldamatult väga tähtsat rolli rahakoti suurus ja tahaplaanile on jäänud rahvuse esindamine neis. Varasemalt oli rahvuskoondiste kaudu võimalik võrdsetel alustel rinda pista erinevate riikidega, kes meist suuremad ja väiksemad. Esimesel juhul tuli proovida neid üllatada ja teisel juhul võtta "kohustuslikud" võidud. Ligi 10 aastat tagasi tehtud muudatused tähendavad seda, et meil pole enam võimalik kohtuda Euroopa 7-8 parema riigiga, aga samuti ka mitte väikeste korvpalliriikidega. Õnneks annavad viimase aja arengud lootust, et koondiste osakaal muutub Euroopas taas tähtsamaks.
Mis on eestlaste visketabavusega juhtunud? Finaalegi vaadates on üks lätlane parema käega kui kogu Rock!? Kas hetketegijatel puudub piisav enesekindlus, sisemine põlemine, võiduiha? Kuidas seda olukorda annaks parandada? Või(s)tlusikkus on ju arendatav või on siiski iseloomus kinni?
Finaalide kahte avamängu ei saa kontekstist välja tõmmata. Nii kolmas mäng kui ka poolfinaalid näitasid ju jällegi vastupidist. Soovitan vaadata erinevate tippliigade ja turniiride otsustavaid mänge - igal pool leidub kohtumisi ja situatsioone, kus on võimalik küsida, et kuidas keegi tabab nii halvasti või uskumatult hästi. Lätlaste parim mängija Biedrinš tabas NBAs hooajal vabaviskeid näiteks 14%ga, mis ei tähenda aga et tegu on halva mängijaga.
