Delfi esitleb: katked Martin Müürsepa peagi ilmuvast raamatust
„Jube hea meel, et Martin minu pinginaabriks hakkas!"
on telejakirjanik Urmas Vaino veel veerandsada aastat hiljemgi Martinile tänulik. Ajaloolise tõe huvides tuleb muidugi tuunistada, et Urmase pinginaabriks 43. keskkooli esimeses klassis oli olnud üks patsidega tüdruk. Oleks ta olnud tavaline tüdruk, kannatanuks Urmas selle häbi vast ära. „Aga see tüdruk, sindrinahk, näpistas mind!" meenutab teletäht seni teadmata seika oma lapsepõlvest.
Nii või teisiti oli hea variant, et kaks poissi kõrvuti istuma said ja see tüdruk parematele jahimaadele siirdus. Urmas tundis ennast koolis nagu kala vees - haaras kõike lennult ja suhtles täitsa vabalt. Martin oli kinnisem ja lennult haaras ta ehk rahvastepalli, mida algklasside kehalise kasvatuse tundides põhiliselt mängiti.
Kui vaadata Martini ja Urmase klassipilte aastatest 1983 ja 1984, torkab silma, et kui teises klassis ulatus Martin vaid Urmase lõuani, siis kolmandas klassis juba kõrvadeni. Arvestada tuleb muidugi ka seda, et Martin oli Urmasest kolmveerand aastat noorem. Jalanumber oli Martinil juba siis suur.
Pinginaaber meenutab: „Seisime kehalise kasvatuse tunnis kõrvuti, paar poissi meie vahelt, kes pikkuse poolest seal oleks pidanud olema, millegipärast puudusid. Nii et minust ühel pool oli kõige väiksem tüdruk oma nukujalaga ja teisel pool Martin, kelle jalg tundus sellest väikese tüdruku jalast kolm korda suurem. See oli naljakas!"
Martin ja Urmas olid pinginaabrid teises ja kolmandas klassis. Klassijuhatajaks oli Silvi Sauet, sätitud lokkis juustega range vanaproua.
„Hästi nõudlik õpetaja oli. Ma nagu mäletaks, et Martinil tekkisid õppimisega kolmandas klassis raskused ja me üritasime koos õppida või mingeid asju koos lahendada. Äkki garderoobis, kus mina jõudsin varem oma koolitükid tehtud? Klassijuhataja jaoks oli ju oluline, et kõik asjad oleksid tehtud.
Millised hinded Martinil olid, ma ei mäleta. Aga mäletan, et tüüpilised kahemehed olid meie klassis sellised Tootsi-tüüpi kraaklejad. Martin, kes võibolla oli kooliasjades ka natukene aeglasem, eristus sellega, et oli viisakas poiss ja ei teinud õpetaja selja taga kunagi nägusid," meenub pinginaabrile.
Urmas mäletab, et kooli ajal Martini silmist võidujanu või läbilöögivõimet küll ei paistnud. Hiljem, kui Müürsepp pääses NBA-sse, meenus Vainole, et teistest klassivendadedest, kellel samuti õppimine ei edenenud, erines Martin selle poolest, et ta kuulas õpetajaid. „Õpetajate soov oli ju teda edasi aidata ja mõistlik on sellest kinni hoida. Martini oskus kuulata ja saadud tarkust sünteesida on sportlase jaoks väga oluline omadus."
Sellest Urmas Vaino öeldud vähetähtsast seigast tasuks kõrva taha panna kahte asja.
Esiteks: peaaegu kõik need ligi poolsada inimest, kellega ma raamatu ettevalmistusperioodil vestlesin, suhtusid meie suurde korvpallurisse ülima pieteeditundega. Isegi siis, kui kriitikaks võinuks olla põhjust. Muide, kõige kriitilisemad on selles raamatus Martini ema ja ... Martin ise.
Teiseks: Martini oskus õpetajaid kuulata on sellises vanuses tähelepanuväärne. Isegi siis, kui see ei tundu esmapilgul huvitav. Tavaloogika ju ütleb, et kui oled raudse eesriide taga klassipinalis mitte just „kõige teravam pliiats", siis huvitab sind näiteks Browni liikumine üksnes juhul, kui Brown saanuks liikuda riigist riiki ja tutvuda vaatamisväärsustega. Martin aga kuulas ära ka jutu mikroskoopiliste osakeste korrapäratust liikumisest ja kokkuvõttes tuli see kindlasti kasuks.
