Katkend raamatust:

„MAAILMA ANDEKAIM VALGENAHALINE KORVPALLUR ON EESTI KOONDISES"

Eksperti, kes endale omasel moel õli tulle valas, pole muidugi raske ära arvata. Andres Sõber, kes siis veel.

„Võib-olla tõesti pingutasin veidi selle hinnanguga üle," leiab sõnakas treener tagantjärele. „Mina vanemaks saad, seda vaoshoitumaks muutud. Aga minu kreedo treenerina on olla alati aus. Kui ma midagi näen ja mõtlen, siis ma ütlengi seda, mida ma näen ja mõtlen. Ja tol ajal ma niimoodi mõtlesin."

Küllap oli see Hommikulehe lühikeses eluloos pretsenditu, et üks 20. leheküljel ilmunud lugu saab esikaanel nii palju tähelepanu. Deivil Tserpile antud usutluses Sõber siiski täpsustab, et Müürsepp on andekaim valgenahaline korvpallur ... keda tema on näinud.

Mida võis selle peale mõelda peatreener Salumets, pole eelnevat silmas pidades raske arvata. Spordilehes pärast valikturniiri oma päevikukatked avaldanud koondise arst Rein Jalak kirjeldas oma vastuolulisi tundeid aga nii:

27. mai

„Täna on viimane treening, homme läheb sõiduks Wroclawisse. Muuta enam midagi ei saa. Viimane nädal möödus ajakirjanduse erilise tähelepanu all. Kõik algas sensatsioonilise uudisega, et Tiit Sokk on väsinud ja Poolasse mängima ei tule. Selle varju ei jäänud ka uudis, et Martin Müürsepp soostus. Noormehe intervjuud olid üks vägevam kui teine. Krooni pani aga tema esimese treeneri Andres Sõbra rasvaselt trükitud sõnad Hommikulehe esiküljel: „Maailma andekaim valgenahaline korvpallur Eesti koondises.""

Wroclawi turniiri alagrupivastasteks pidid algselt olema Horvaatia ja Rumeenia, viimasel hetkel lisandus Makedoonia, kes oligi Eesti koondise esimeseks vastaseks. Eesti meeskond võitis 74:60, meie kangelane väljakule ei saanud.

Teiseks vastaseks oli olümpiahõbe Horvaatia eesotsas Dražen Petrovićiga. Kas täitub unistus mängida oma suure eeskuju vastu või istutab Salumets ta jälle pingile?

Jaak Salumets: „Aeg oli enda näitamiseks küps. Kahjuks toimus mäng Horvaatiaga väheste pealtvaatajate silme all. Kõik arvasid, et Horvaatia võidab meid 30-40 punktiga. Aga võta näpust! Kaotasime vaid 86:94.

Selles mängus siis täitus Martini esimene eluunistus. Kohe, kui ta vahetusest väljakule pääses, võttis ta Petrovićilt palli ja pani pealt. Kõik tema sooritused olid perfektsed!"

Ma vist ei pannud ikkagi pealt. Eelduste kohaselt oleks ma muidugi pidanud pealt panema, aga ma ehmatasin vist ise ka ära ja pind jalge alt hakkas kaduma.  

Mäletan, et läksin küllaltki aeglaselt korvi suunas ja jälgisin veel  üle õla, kas ta hakkab spurtima ja mind takistama. Pall läks korvi küllaltki ebakindlalt.

„Ta võttiski talt palli ära. Ta võttis Petrovićilt põrgatuse pealt palli ära! Mulle jäi mulje, et kumbki ei uskunud, mis oli juhtunud. Müürsepp sai palli kätte, aga millegipärast aeglustas sammu. Aga õnneks oli Petrović šokis ja ei hakanud talle järele jooksma," meenutas Urmo Soonvald, üks väheseid eesti ajakirjanikke, kes seda mängu oma silmaga nägi.

See kõik juhtus 31. mail 1993. Kaheksa päeva hiljem sai üks Euroopa kõigi aegade parimaid korvpallureid autoõnnetuses surma.  

Kui ma jõudin Tel Avivi, siis agent ütles, et Petrovići ei ole enam. Tollal ei saanud ma inglise keelest veel eriti aru, mõtlesin, et küllap ei osale ta finaalturniiril.  Petrović oli juba surnud, kuid temalt küünarnukiga saadud verevalum oli mul veel tükk aega kõhu peal. Kusjuures selles olukorras vilistati mulle viga.