Olgu kohe alustuseks mainitud, et enne mängu algust olin meeldivalt üllatunud, kui märkasin, et Saku suurhalli oli peale tööpäeva lõppu tulnud üsna suur hulk sinistes särkides Kalevi poolehoidjad, kes häälekalt omadele kaasa elama asusid.

Paraku muud positiivset pole mul nende kohta öelda, sest tähelepanu tõmbasid endale klubi üksikud kõvema häälega pooldajad, mis paratamatult jättis mulje, nagu oleks samuti arvanud olukorrast kogu fännisektor. Mängu vilistanud Mart Uuehendrik, Oliver Jakobson ning Madis Allik pidid sisuliselt kogu kohtumise vältel taluma kõvahäälset laimu, ning mis kõige hullem, roppusi. Näiteks legendaarne väljend "kohtunik seebiks", mis alati publiku muigama paneb, oli üks leebemaid hüüatusi, paraku kõlasid valjul häälel ka trükimusta mitte kannatavad sõnad.

Muidugi mõistan ma tulihingelisi fänne ja olen isegi mitmeid kordi õigusemõistjate otsuse üle väga pahane olnud, kuid ebasobivaid väljendeid üle saali karjuda ei ole tulnud mõttessegi.

Eilsest poolehoidjate käitumisest jäi mulje, nagu Kalev poleks sugugi halva partii esitanud, lihtsalt kohtunikud rikkusid mängu leedukaid soosides. See ei olnud aga isegi parima tahtmise korral nii, sest meie mängijad said kokku 20 isiklikku viga, külalismeeskond 24.

Kui antud fänniarmee rendiks saali ja korraldaks seal isekeskis ürituse, siis palun väga, öelge ja tehke, mida soovite. Kuid Eesti vaadatuima sportmängu (publiku arvult) ametlikus kohtumises ei tohiks sellist asja lubada. Näiteks lapsi ei soovita ma vanematel enam Kalevi kodumängudele ilma kõrvatroppideta kaasa võtta.

Probleem on selgelt globaalsem ja ei puuduta mitte ainult BC Kalev/Cramo või Eesti poolehoidjaid, kuid sellele vaatamata võiksime vähemalt meiegi hea maitse piirist kinni pidada.