Arutelu Facebookis: millisena hinnata Eesti noorte korvpallurite individuaalset meisterlikkust?

 (18)
U 20 korvpall Eesti ja Valgevene
U 20 korvpall Eesti ja ValgeveneFoto: Rauno Volmar

Facebooki sotsiaalvõrgustikus läks Eesti korvpallikommuunis mõni päev tagasi käima vilgas arutelu teemal: "Milline on keskmise Eesti noore korvpalluri üks-ühele mängimise oskus?".

Sõna võtsid peamiselt kirglikud korvpallifännid, kuid ka näiteks Rapla korvpallielu pikalt vedanud Indrek Ruut. Arutelu tekkis pärast Eesti U-20 koondise häbiväärset kaotust Belgiale 39-92. Lauavõitlus kaotati 20-ga, vabaviskeid teeniti vaid 8, belglased said vabaviskejoonelt visata aga koguni 28-l korral. Siinkohal toob Delfi Sport välja mõned postitused, mis väärivad kaasamõtlemist.

“Siin ei ole enam mõtet rääkida mingitest nüanssidest (a la lauablokeerimine) Nii suur allajäämine näitab puudusi kõikides elementides. Aeg treeneritel peeglisse vaadata. Kas on ikka mõtet miniklassidest alates tulemust taga ajada või peaks keskenduma mängijate arendamisele (ala Bundesliga kollektiivlepe a.d 2000).”

“Tundub, et midagi nagu tehakse aga jupphaaval ja süsteemitult. Mõne aasta eest oli näiteks pikkade mängijate otsimise kampaania, ehk mäletate. Nüd on aastad möödas, uued noored peale kasvanud, miks seda uuesti pole tehtud? Või miks isegi ühes süsteemis, Audenteses, ei tehta tasemel tööd — miks muidu kõik välismaale läinud Jõesaared ja teised räägivad, et seal on ikka tingimused paremad, treeningtöö kvaliteet hoopis teine jne?”

“Võrkpallis tulevad pidevalt peale pikad noored, kes on kohe ka Meistriliigas tegijad (Pulgad, Aganitsad, Teppanid). Seega jutt, et “eestlane on hiline areneja” on lollus. Pigem hakatakse korvpallis tõsist spordimehe trenni (ajaliselt) tegema alles siis kui jõutakse profiklubidesse ja siis tuleb ka areng. Aga 10 aastat väärtusliku trenniaega on raisku lastud.”

“Eri riikide (Leedu, Bosnia, Horvaatia) korvpallifilosoofias on see (treeningmahu — toim) number üsna kokkulangev — nimelt nende arvates peaks 18 aastane korvpallur treenima 22 h nädalas keskmiselt. Kuna suurem osa meie U18 noortest treenivadki ilmselt 5 x 1.5 h nädalas — ehk kokku 7.5 h, siis….”

“Salva/ Rocki eelmise hooaja A-klassi võistkond tegi trenni saalis 9 tundi + 4 tundi ÜKE/ jõusaal treener Peep Pälli juhendamisel, lisaks oli Kivilinna Gümnaasiumis spordiklassi õpilastel 2 korda nändal hommikuti 1,5 fitnes/viskamine/ individuaalne viskamine/jõusaal jne. Samas tuleb tunnistada, et see oli ideaalne treening nädal, kus ei oleks ühtegi mängu — selliseid nädalaid oli kahjuks ainult septembris, jaanuaris ja mais!”

“Tooks korra näiteks U16 koondislase Tormi Niitsu, mehel oli hooajas u 110 mängu ja terve suvi on hõivatud koondisega, kindlasti on selliseid mehi veel. Kust see individuaalne areng siis üldse tulla saab?”

Treener Indrek Ruut jagas oma arvamust samas kommuunis.

“Selles suhtes olen nõus, et Eestis mängitakse liiga palju, eriti nn koondise poisid ja perspektiivikad poisid. Olen ka siin Sarajevos paljude treeneritega rääkinud ja eriti rõhutakse nn kvaliteetmänguajale ja treeningute osatähtsusele.”

“Olen pikemalt rääkinud Belgia ja Bosnia treeneriga. Ma arvan, et suurim vahe on selles, et nende U20 poisid mängivad ja treenivad ainult meeste vahel. Ei osale enam nn laste sarjades ja see hakkab ka väga selgelt mängupildis silma.”

Eesti korvpallifänn, milliseks hindad sina korvpallinoorte individuaalset võimekust? Argumenteeri kommentaariumis, millest on puudus ja millised detailid on heal järjel.