Aprilli Basketballis: asi, milleta poleks korvpalli
Artikli idee autor Jaan Allik hakkas meenutama, et talle meenub oma kooliajast alatine probleem mängupallidega. Tihti juhtus isegi veel 1990ndate algul, et seltskond oli koos, võimla vaba, aga mees, kelle palliga tavaliselt mängiti, oli kadunud...
„Nii mõnegi võimla riistaruumi pallikapi uksed sai lahti murtud ja tuli ette ka olukordi, kus tuli lausa kossu asemel vutti mängida, sest normaalset palli lihtsalt polnudki.“
Kui dr James Naismith 1891. aastal korvpalli välja mõtles, kasutati mängimiseks jalgpalli. Ei, mitte seda USAs tavalist kurgi- või suvikõrvitsakujulist palli, vaid ikka ümmargust, sellist millega ka sealmaal soccer’it mängiti. Läks kolm aastat enne, kui Naismith tellis esimesed spetsiaalsed korvpallid USA tuntuimalt pesapallivarustuse tootjalt A.G. Spalding & Bros.
Korvpalliliidu endine peasekretär Karel Loide rõhutab aga, rääkides tänapäevast: „Lõviosas suurematest Euroopa liigadest mängitakse Spaldinguga. Alates Hispaaniast ja Prantsusmaast, lõpetades Eestiga. See on ka loogiline, sest kuna enamikule tippklubidest sobib see, et nii kodus kui ka rahvusvaheliselt on kasutusel sama pall. Molteni palle kasutatakse peamiselt FIBA tiiva all eri tiitlivõistlustel. Vist 1984. aasta olümpiast on Molten olnud FIBA koostööpartner ja kõik tiitlivõistlused mängitakse Molteni palliga.“
Artikli tagumises osas kirjeldab oma suhet korvpalli kui sellisega Otto Oliver Olgo alias O3: „Mu esimene korvpall oli väiksem, Spaldingu firma massitoode. Mälusoppidest tuletan, et oli korraliku nahkmaterjaliga, sest kera põrkas nagu Bugs Bunny helgetel päevadel. Ehk tahtis saatus juba varakult, et õpiksin kõrgeid lauapalle noppima, ei tea.
Avastasin, et palliga põrgatamine, kiired tempomuutused, minikorvi pealtpanekud ja tabavad kolmesed tekitasid rohkem rahulolu kui teised spordialad. Seepärast õppisin ka enda palli nüansse tundma. Kuidas pöörleb õhus, kuhu kukub, millise nurga all. Millistelt distantsidelt on mu rinnaltvise „Jackpot!“ ja millistelt „Mis su ema täna õhtuks süüa tegigi?“.
See kõik oli vajalik, et mitte jääda kaotajaks viies miinuses, seitsmes, kahekümne ühes põrkega ja ilma, Ameerikas/Austraalias. Oma palliga olid šansid alati etemad ja oli naljakas vaadata, kuidas sõber heidab palli Huugametsa suunas, kui peab kohanema mu täispumbatud kera kergusega. Palli surm oli ootamatu. Nagu keegi ütleks, et päriselt ei ole Täheväravaid olemas, Stargate SG-1 on fiktsioon (ole sa neetud, internet), aga ma vaidleks vastu.´
Võtsin palli tihti kaasa Palveres elavate vanavanemate tallu. Isa oli ehitanud laudaseina peale viltuse korvi. Oligi parem, õpetas kohanema veidrate nurkadega. Võitlesime seal tädipojaga õhtute kaupa, tema Kose kossukarastus jäi küll sageli peale.
Kuid ühel kaugviskel, mis libises enne viset käest veidi ära, sain juba õhus aru, et nüüd on finito. Pall lendas naela suunas, millelt kukkus maha veel takkapihta terava kivi peale. Hakkasin põrgatama, aga Bugsy vingus: keha oli läbistatud mitme killuhaavaga.
Matuseid ei korraldanud, panin ta hoopis kuhugi lauta, paremaid päevi ootama ja pensioni nautima. Naudib vast tänini kuskil kila-kolakoridorides. Rõõmsameelselt. Tegi ju oma töö ära: Eesti pinnas sai juurde uue kossusemu.“
