Alex Lepajõe Eesti korvpallikoondisest: Hetk on ülev, aga keda me siis ikka võitsime...?
Tänaseks on rõõmuhõisete kaja juba vaibunud ja tühjad õlletopsid Saku hallis ammu kokku korjatud. Nüüd võiks olukorda kainelt hinnata.
Esiteks sellest, mis rõõmu pakkus.
Kristjan Kangur on viimasel hetkel koondisele appi tõtanud. Tema korralik töö nii kaitses kui rünnakul on tõsiasi. Tõsi, kaitses mängib ta vea piiril, aga Euroliiga taseme mehele on natuke rohkem ka lubatud.
Rain Veideman on (Andres Sõbra mõjul?) mees õigel ajal õiges kohas ja seda kõigis viimastes kohtumistes.
Gregor Arbet, vaatamata tõsiasjale, et veedab liiga palju aega kolmese joone taga, toob oma kolmesed ikka ära. Just tema kaks kolmest pühapäevases mängus murdsid Valgevene.
Siim-Sander Vene on samuti veel hijutise patsiendi kohta piisavalt terav ja mis veel olulisem - platsil enesekindel. Enesekindla hoiakuga võttis ta silmnähtavalt üleerutunult seisundis mängule tulnud Gert Dorbekult närvi sedavõrd maha, et viimane mängu lõpuminutitel sellest ka vabanes.
Janar Talts heastas kõik eelnevad natuke kõhklevad ettevõtmised ühe imekauni pette ja korviga just siis, kui koondise mäng kippus jälle liiga ümaraks minema.
Sellega ongi kõik hea otsas. Vaatame vastast, keda võitsime. Valgevene korvpall on nõrk, enam-vähem sama nõrk nagu ta oli ka Nõukogude ajal. Hulk anonüümseid pallureid, kellest väga vähesed on suutnud end arvestatavale tasemele välja mängida. Me võitsime pühapäeval mehi, kes eraldi võetuna olid kõik päris korralikud atleedid, aga meie õnneks oli jumal korvpallitarkust neist vaid mõnele üksikule jaganud. Sedagi näpuotsaga.
See õnn võib meid sel neljapäeval Bulgaarias maha jätta. Kui peatreener Tiit Sokk ei muuda üht-teist rünnakul. Pikk rünnak on hea vaid juhul, kui Sten-Timmu Sokk ei jää palliga liiga kauaks kahekesi, samal ajal kui teised mehed meeleheitlikult teineteisele katteid panevad. Valgevene meeskond lasi Timmul palli patsutada, Bulgaaria tagamehed võivad tal selle aga ära võtta. Sööt, mitte põrgatus, peab kiirelt käima. Pall liigub alati kiiremini kui mees. Põrgatades mehi üks:ühe vastu ette võtta - see on NBA korvpall - aga seal on ka natukene teised reeglid ja teistsugune korvpall.
Meie meeskonna noored mehed Gert Dorbek ja Sten Timmu Sokk on mängule tulles alati püha viha nii täis, et unustavad lihtsa tõe - väljakul olemist peab ka nautima, vihase olekuga süstid paanikat mitte vastase, vaid ka oma mängijatesse. Kuidagi märkamatult suudavad mõlemad mehed süütutes olukordas rumalaid kaitsevigu ja valesööte jagada, seejuures ei unusta nad peale oma eksimust piinatud geeniuse poose sisse võtta.
Just hetkel, kui olime Valgevene eest ära minemas, üritas Dorbek korvi all ihuüksi seisvale Taltsile mingit tsirkusesöötu kohale toimetada, mis silmnähtavalt viimast häiris. Seejuures ei reetnud Dorbeki näolihased mingit vabandust, pigem oli ta rahulolematu, et tema suurepärane sööt raisku läks. Mulle jäi vähemalt selline mulje. Mõistagi pole lugu söödus, igas mängus juhtub neid. Asi on mängija suhtumises, tema kehakeeles, millest tihti sõltub meeskonnakaaslaste edasine käitumine väljakul.
Sportlik viha ja viha: need on erinevad asjad, mehed. Treenerid võiks noortele meestele rahulikult selgitada, et see ei ole hea kaitse, kui sa minuti jooksul vastasele kaks korda selja tagant valusalt vastu kätt lööd. Hea kaitse on see, kui vastase ilma kätega vehkimata ja (mis seal salata, vahel ka kohtunikule) märkamata kehaga ära surud. Keha, millega vastast suruda, on loodus vähemalt Dorbekile andnud. Seda, kuidas vastast tuleb suruda, võib Kangur meestele järgmises trennis ette näidata.
Muret teeb ka Eesti meeskonna lühike pink. Mängida terve kohtumine 7 mehega ei ole jätkusuutlik lahendus. Tänapäeva korvpall on sedavõrd kiire, jõuline ja pingeline, et platsil peavad käima kõik 12 meest. Põhimehed Kangur, Talts, Veidemann, Tanel Sokk ja Vene kannavad meeskonda. See on selge, aga nad suudavad seda teha vaid sel juhul, kui ennast esimese 10-15 minutiga pildituks ei jookse. Ei tasu unustada, et Kangur ei viibinud ka Siena eest tervet mängu väljakul ja skooritegemine ei olnud seal tema peamine ülesanne. Kardan, et Eesti koondisel on juba hilja siin midagi muuta, sest ees on liiga tähtsad mängud. Pingipoistel on lihased tuimaks muutund ning pea treeneri usaldamatusest ammu pulki täis.
Lõpetan siiski sellega millega alustasin.
Hetkeemotsioon on hea. Hea on üle pika aja näha võistkonda, kes ei karda vastast ja kes tuleb võitma, mitte lihtsalt väärikalt kaotama. Kes võitleb iga ruutmeetri pärast väljakul. Hea on, et võistkonna pingil istub teise treenerina Eesti parim motivaator Andres Sõber. Hea on, et võistkonnal on Kristjan Kanguri näol juhtoinas - Rooma leegionäri välimusega mees ja iga ämma unistus, tänu kellele üllatavalt palju (nais-)publikut korvpalli vaatamas käib. Hea on ka see, et tema selja taga on veel kolm-neli head mängumeest, kellele liidri kohalolek tiivad annab.
Hea on ka see, et rahvas on juba saanud oma raha eest kuhjaga meelelahutust. Tahaks vaid, et järgmistel aastatel ei peaks me neid luuserite turniire üldse mängima ja läbi köögiukse peole pressima. Tahaks, et oleksime vähemalt sama head, kui üks meie lõunanaabritest. Teise Balti korvpalliriigi tasemest ma hetkel veel ei unistaks...
