Eesti meeste korvpallikoondise näiliselt kahtlase väärtusega kontrollturniir Küprosel täitis tegelikult eesmärgi ja osutus igati õpetlikuks.
Eeldatavalt klassi võrra nõrgem Albaania tuli väljakule nii korvpalli mängima kui ka maadlema. Edu saavutamiseks neil teist võimalust polnud, sest mängu kvaliteeti napib. Aga mängijad võitlesid vea piiril mõtteviisiga, et saagu, mis saab. Teise veerandaja võrdne heitlus süstis albaanlastesse sedavõrd palju usku, et teisel poolajal oli nendega paganama raske. Jah, meil ei käinud väljakul ei Rain Veideman ega Sten-Timmu Sokk, kuid mäng kärises eesliinis, mitte tagumiste pealt. Tahtmise ja lauavõitluse poolest hingasid albaanlased meile pidevalt kuklasse. Meie õnneks ei suutnud albaanlased kuidagi tabada kaugviskeid (1/16 – toim), vastasel juhul võinuks Eestile ka võit (71 : 64) tulemata jääda. Siit meeldetuletus, mis kipub kergelt ununema. Suure tahtmise ja võitlusvalmidusega saab väga paljusid vajakajäämisi kompenseerida. See on üks edu aluseid. Euroopa meistrivõistluste valikgrupis seisab minu subjektiivsel hinnangul Eesti koondisest aste kõrgemal Poola, kelle vastu tuleb ka ise „Albaaniat” teha. Pean silmas vea piiril võitluslikkust, mitte kaugviskeid.
