1972. aasta olümpiakoondisest napilt välja jäänud Jaak Salumets sai aastaid hiljem magusa kättemaksu
Eile 70. juubelit tähistanud Jaak Salumets andis Maalehele põhjaliku intervjuu, kus rääkis nii tänapäeva noortespordi puudustest kui ka omaenda värvikast karjäärist.
Salumetsa sõnul seisneb tänapäeval paljude noorte sportlaste probleem selles, et ühele alale spetsialiseerutakse liiga varakult.
"Praegu vaatan küll, et see töö, mida mina noorteklassis üldfüüsilises ettevalmistuses tegin, on praegustel Eesti noortel korvpalluritel tegemata. Alles vanuses U16 peaks tõsisem korvpallimäng algama, enne seda peaks kõiki alasid tegema. Siis saad põhja alla, et hiljem kesta. Nüüd hakatakse aga varakult ainult oma alaga tegelema. Ja kui jõutakse meheikka, kus alles peaks tegudeks minema, ollakse juba tühjad. See ei puuduta ainult korvpalli."
Kas laste- ja noortespordi osatähtsust võimendatakse üle?
"Sellel on üks saatanlik põhjus: klubide pearahasüsteem, kus raha teenid vastavalt spordimeisterlikkusele. Sealt algab see ülevõimendamine. Mängitakse ja treenitakse end juba noorteklassis vigaseks."
Kuidas olukorda muuta, see on ju kinnine ring?
"Jah, üks põhjus on ka selles, et just noorteklassis vajatakse kogenud treeneri kätt. Just lapsi peaks õpetama kogemustega treenerid, kuid meil õpetavad lapsed lapsi."
Muuhulgas rääkis Salumets sellest, kuidas ta 1972. aastal NSV Liidu olümpiakoondisest napilt välja jäi. "Valus oli lihtsalt seepärast, kuidas asju aeti. Esialgu mind valikusse ei võetud. Siis öeldi, et sõidad, aga lõpuks jälle praagiti välja. Valulik oli just asjade käik, kuidas koondist komplekteeriti."
Kas see oli sinu lollitamine?
"Ei ütleks, et see just lollitamine oli. Koondise peatreener Vladimir Kondrašin oli toona noor treener (43aastane) ja ta tugines lõpuks ikkagi kogenud mängijatele. Nii langes ka otsus, et olümpiale sõidab Gennadi Volnov, mitte Jaak Salumets.
See teema sai punkti aga alles 1991. aastal, mil mängisime Tallinnas Nõukogude Liidu meistrivõistluste viimase mängu Leningradi Spartakiga ja võitsime kulla. Surusime siis Spartaki treeneri Kondrašiniga kätt ja ta ütles mulle: “Nüüd ma tean, Jaak, mille eest ma täna maksin.”
Nii maksis ta 19 aastat hiljem Tallinnas oma võlga, kui me treeneritena liidu meistrivõistluste kullamängus vastamisi läksime. Mina isiklikult olin möödunu selleks hetkeks unustanud, sest olin treenerina sootuks uues rollis."
