Kataris pole kergejõustik populaarne spordiala. Doha lennujaamas hakkasid küll silma MMi hiiglaslikud reklaamplakatid, mis kutsusid üles ostma endale võistluse pileteid, kuid muud märgatavat melu maailma parimate kergejõustiklaste väljaselgitamise ümber silma ei hakka.

Kergejõustik lihtsalt ei huvita siinseid inimesi. 1976 aastal ehitatud ning kaks aastat tagasi renoveerituna taasavatud staadionil on 40 000 istekohta, kuid tribüünide ülemistes osades on istmed kaetud kangaga. Pole lootustki, et staadionile koguneks täismaja. Kaugel sellest, veel hiljuti oli müüdud ühe päeva kohta keskmiselt vaid 2000 piletit. MMi mõistes on see ikkagi olematu number.

MMi avapäeval oli tribüünidel siiski rohkem inimesi. Nagu muidu paljudes Aasia riikides kombeks, olid ka esimest korda Lähis-Idas toimuva jõuproovi korraldajad suutnud ilmselt käsukorras inimesed tribüünidele tuua. Kummaline oli aga see, et kui päeva lõpus tuli rajale üks nende suurimaid medalilootusi, 400 m tõkkejooksja Abderrahman Samba, olid enamus neist inimestest juba staadionilt lahkunud.

Võib-olla oli küsimus selles, et Samba pole päriselt oma. Saudi Araabias sündinud ja kasvanud 24-aastane mees kolis Dohasse 2015. aastal ning oma uut kodumaad saab ta esindada alates 2016. aastast. Vastuse, kas kohalik sportlane siinsetele inimestele üldse korda läheb, annab meeste kõrgushüpe, kus medalinõudlejate hulgas on Katari oma mees Mutaz Essa Barshim. Mehe isiklik rekord on nii kõva kui 2.43, kuid tänavu on ta ületanud vaid 2.27. Huvitav, kas tema saab suurema kaasaelamise osaliseks?

Katari kergejõustik on iseenesest väike. Nende koondis koosnebki kodusel MMil vaid kümnest üksikalal võistlevast mehes ning lisaks tehakse kaasa ka 4x100 m ja 4x400 m jooksudes. Pole taset, pole ka populaarsust. Ilmselgelt pole ka suuri traditsioone. MMi on aga endale soovitud juba pikemat aega. 2017. aasta MMi toimumispaiga valikul jäid nad siiski Londonile alla. 2019. aastaks said aga mida tahtsid.

Dohale MMi korraldusõiguse andmine jääb IAAFi eelmise presidendi Lamine Diacki valitsemisaega. Teadupärast vahistati Diack 2015. aastal Prantsusmaal ning viibib siiani koduarestis. Senegalist pärit meest süüdistatakse korruptsioonis, mille üheks osaks oli ka Doha MMi korraldusõiguste saamine. Lisaks Diackile endale on kahtlastesse skeemidesse tugevalt segatus ka tema poeg.

Katar oli MMi nimel valmis tegema suuri kulutusi. Nii sai Qatar National Bank kolmeks aastaks IAAFi suursponsoriks. 2019. kuni 2022. aastani eraldavad nad rahvusvahelisele alaliidule 30 miljonit dollarit.

Ilmselt on ka kopsakas rahanumber üheks põhjuseks, miks IAAF on pigistanud silma kinni Katari sportlaste dopingulembuse ees. Soome meedia tõi välja huvitava fakti, et aastatel 2005 kuni 2016 on MM-võistlustel ja olümpiatel osalenud 33 Katari esindavat kergejõustiklast. Neist koguni 9 on jäänud dopinguga vahele. See on 27% kõigist nende n-ö tippkergejõustiklastest. Kuigi osakaal on suur, pole ühtegi sanktsiooni Katarile osaks saanud.

Katari jaoks võib kergejõustiku MM ja ka kahe aasta pärast samas toimuv jalgpalli MM olla lihtsalt osa riigi rahvusvahelise maine kujundamise kavast. Sest laias maailmas on tegemist ikkagi spordi tippsündmustega. Kas need ka kohalikele midagi pakuvad, ei oma seejuures suurt tähtsust.