Vastavast uuringust selgus, et 800 meetris on naiste tulemused langenud keskmiselt 2,33, 1500 meetris 5,26, 5000 meetris 31,60 ja 10 000 meetris 49,83 sekundi võrra.

"Numbrid lõid meie uurimisgrupi pahviks. Sellele ei leitud muud selgitust kui veredoping," ütles antidopinguekspert Sergei Iljukov, kes kuulub uurijate gruppi, mis analüüsis Venemaa keskmaajooksjate tulemusi aastatel 2008-2017.

2012 oli Venemaa spordis murranguline aasta. Just siis hakkasid kergejõustiklased üksteise järel bioloogilise passi kõrvalekallete tõttu rivist välja langema. Rahvusvaheline kergejõustikuliit oli bioloogilise passi kasutusele võtnud 2009. aastal. Tegemist on elektroonilise dokumendiga, mis jälgib verenäitajate muutusi sportlase kehas ning mille põhjal on paljud atleedid veredopingu kasutamises süüdi mõistetud, ilma et neilt oleks võetud positiivne dopinguproov.

Iljukovi sõnul võib sportlaste tulemuste paranemist märgata vastavalt sellele, mitu kotti EPO-ga rikastatud verd nad oma kehasse on lasknud üle kanda. Näiteks 5000 meetris võrdub 4-5 kotikest tervelt pooleminutilise ajaparandusega.

Iljukov tõi näiteks ka mullu Seefeldi suusaalade MM-il lahvatanud skandaali, kus veredopinguga võeti vahele teiste seas ka Andreas Veerpalu, Karel Tammjärv ning Mati Alaveri ja Andrus Veerpalu õpilane Aleksei Poltoranin. Ta tõi välja, et mehed nagu austerlane Max Hauke, kes jäi politseile vahele, nõel otse veenis, olid nii nigelad sportlased, et pidid verd rikastama vaid selleks, et üldse koondisse pääseda.

"Ainus kõvem nimi selles seltskonnas oli Poltoranin," lisas Iljukov. "Varasemalt oli suusatamises seis väga erinev. Veredopinguga võis puhaste sportlaste ees saada 10 kilomeetri peale umbes minutilise edumaa."