Usain Bolt terve maailma vastu
Eelmisel nädalal lahvatanud järjekordne dopinguskandaal ei oleks ju tegelikult tohtinud kedagi üllatada. Ben Johnson, Marion Jones, Tim Montgomery, Justin Gatlin, Dwain Chambers – olgem ausad, märgid olid juba ammu olemas, et sprindis on doping laialdaselt levinud. Seda enam oli üllatav rahvusvahelise meedia reageering Tyson Gay ja 100 meetri distantsil kõige rohkem kordi alla 10 sekundi jooksnud Asafa Powelli vahelejäämisele keelatud ainetega.
Kuid Powell oli juba nagunii vaikselt kustuva tähe staatuses. Tiitlivõistlustel polnud ta individuaalarvestuses alates 2009. aastal toimunud Berliini MM-il saavutatud pronksmedalist midagi enamat saavutanud. Pigem oli aina enam näha, et mees hakkab jääma vanaks, on kimpus vigastustega ja ei suuda psühholoogiliselt ja füüsiliselt noorematele staaridele vastu saada. Nii, et mis võimalused jamaikalasel jäävad tulevikku vaadates? Treenida targemalt? Osaleda vähem võistlustel ja säästa keha suurvõistluste jaoks? Kuid äkki saab ka teistmoodi, need treeneri uued toidulisandid tunduvad ju päris head vormile. Ja kui midagi peaks viltu olema, siis on see treeneri süü, mitte minu, mina ju ei teadnud, mis C-vitamiini tablette ma sisse söön.
Tyson Gay juhtum on üsna analoogne Powelli omale, kuid siiski mõnevõrra olulise vahega – Gay ei olnud ju mingi minevikku taga igatsev staar. Hea küll, tiitlivõistlustel polnud ta sarnaselt Powellile juba ammu individuaalselt mingit säravat medalit võitnud, kuid Gay sai nautida (või pigem taluda?) võimsate Ameerika Ühendriikide esisprinteri staatust, lisaks peeti teda peaaegu igal suurvõistlusel Usain Bolti kõige suuremaks rivaaliks. Mida ta tegelikkuses polnud juba 2011. aastast alates, kui ta jäi eemale Daegu MM-ilt ning kulla noppis Bolti kaasmaalane ja uus sprinditäht Yohan Blake. Kuid Gay oli veendunud, et järgmisel aastal, Londonis, on ta tagasi tipus. Ja ta oligi. Aeg 9,81 oleks pidanud andma kindlalt medali 100 meetri distantsil. Kuid ei andnud, sest tegemist oli läbi aegade kiireima olümpiafinaaliga 100 meetri arvestuses ja pärast Bolti ja Blake’i jõudis ühe sajandiku võrra varem finišisse ei keegi muu, kui varasemalt dopinguga vahele jäänud ja vahepeal ka Eestis võistlemas käinud Justin Gatlin. Gay oli muserdunud ja ütles pressikonverentsil pisarsilmi, et ta jooksis staadioniga võidu, kuid..jäi lihtsalt natuke liiga aeglaseks. Ehkki 4x100 meetri teatejooksu hõbemedal tõi väikse naeratuse tagasi Gay näkku, olid Londoni olümpiamängud siiski ebaõnnestumiseks ameeriklasele. Gay ja Powell, ühed kiireimad mehed, keda maailm on kunagi näinud jooksmas, polnud kumbki võitnud olümpiamängude individuaaldistantsilt ÜHTEGI medalit.
Gay alustas 2013. aastat sooviga olla vähemalt Moskvas jälle tipus. Ta jooksis USA meistrivõistluste finaalis 100 meetrit ajaga 9,75, Gatlin jäi kaugele maha ajaga 9,89 (finaalis puhus ka kerge taganttuul, mis oli siiski alla 2 m/s). Tundus, et ameeriklane oli tõesti end jälle kokku võtmas, et anda võib-olla viimane tõsine vastulöök Jamaika sprindiässadele. Kuid 14. juulil teatab Gay pressikonverentsil, et on andnud positiivse dopinguproov (keeldub ütlemast, millise keelatud ainega on tegu) ja tunnistab ausalt, et tal pole mingit vabandust peale selle, et usaldas valet inimest. Et siis usaldas arsti, kelle tabletid ei petnud ära dopingukütte? Usaldas Gatlinit, kes oli maagilisel kombel 30-aastaselt teinud eelmisel aastal suurepärase tagasituleku tippsprinterite hulka? Tõest vastust teab kahjuks praegu vaid Gay ja „vastav isik“, kes iganes ta siis pole.
Kuhu ma püüan oma jutuga jõuda on see, et tänavusel suvel ei näe me kahetsusväärsel kombel Usain Bolti vastu minemas pea ühtegi kõva rivaali. Yohan Blake jääb eemale reievigastuse tõttu. Gay ja Powell on andnud positiivsed dopinguproovid. Kõige tõsiseltvõetavam konkurent Boltile tundub olevat ei keegi muu kui..justkui dopingukuradi õela naljana võttes 31-aastane Justin Gatlin. Sekka Bolti ülejäänud kaasmaalased (eelkõige Nesta Carter), Prantsuse sprinterid ja, kui tal oleksid Saint Kitts ja Nevise sprindikoondisesse pääsemise reeglid täidetud, ka 37-aastane Kim Collins. Kuid vaadakem tõele näkku - mida teevad „valel pool kolmekümmet“ Kim Collins ja Justin Gatlin suure Usain Bolti vastu? Kui jamaikalane ei tee valestarti, võib ta tahtmise korral korrata Pekingi olümpiamängude šõud, võttes 20 meetrit enne finišit hoo turvaliselt maha ja taguda vastu rinda juba stardis.
Kuid mis siis saab, kui tuleb teade, et..ka suur Bolt pole päris puhas poiss? Senikaua kuni sellist teadet pole tulnud, ei hakka ma Bolti ennatlikult süüdistama ja elan pigem edasi (naiivses?) uskumises, et alati naerusuise ja naljatleva Bolti ajad tulenevad tema ainulaadsest füüsisest ja väledatest jalgadest. Kuid sama arvati kunagi ka „plahvatusliku“ Powelli kohta... Dopinguskandaalid on murendanud niivõrd palju kergejõustiku ühe põnevaima ja mainekama ala staatust, et kuulsusrikas sprint on langenud usaldusväärselt rattasõidu tasemele. Ja sealt allapoole on juba raske langeda.
Tuleb loota, et Usain Bolt suudab maailmale tõestada, et on võimalik joosta ka erakordse talendi ja ränga töö pealt ning tippu jõudmiseks pole vaja kasutada 36-t erinevat toidulisandit.
